Vihmametsast ja Tallinna loomaaiast

Tiit Maran  – Tallinna Loomaaia endine direktor

________________________________________________________________________

Selgituseks: tegemist on artikliga, mis kirjutatud Postimehes avaldamiseks, aga Postimehe arvamustoimetuse juhataja keeldus seda sellisel kujul avaldamast.

________________________________________________________________________

23. augustil 2023 ilmus Postimehes ajakirjaniku Kadri Tammepuu Tallinna loomaaeda käsitlev artikkel „Hiiliv surm“ ja Marek Strandbergi arvamus „Vajame kunstlike troopiliste vihmametsade seadust!“. Mõlemates on nii otseselt valesid kui ka avalikkust eksitavaid konstruktsioone. Olen enam kui nelikümmend aastat olnud seotud loomaaianduse ja Tallinna loomaaiaga ning ebaõiglastele süüdistustele reageerimata jätta ei saa.

Kõige ümberlükkamine laskumata tehnilistesse detailidesse pole arvamusloo vormingus võimalik. Tegin seda sotsiaalmeedias. Siin keskendun neljale üldistatud etteheitele.

Väide: Vihmametsa projekt koostati ülepeakaela ilma vajalikku kompetentsi kaasamata ja hoonele on paigaldatud täiesti sobimatu ühekihiline kilekatus.

2016. aasta lõpul teavitati mind võimalusest osaleda EASi konkursil eesmärgiga luua pereatraktsioone. Tallinn oli valmis lisama 50% omafinantseeringut. Arutasime loomaaias, mis võiks olla ekspositsioon, mida vajalik loomaaia eesmärkide täitmiseks, aga samas atraktiivne hindajatele. Otsustati luua vihmametsa ekspositsioon, mis räägiks meie inimestele vihmametsa lugu ning kus oleks talvel mõnus käia. Loomaaias pole eriti siseruume, mis soodustaks talvist külastamist. Taotlusesse lisati seni puuduv restoran. Kõrvale loodav Tiigriorg tekitab restoranis istudes mõnusa kontrasti, kus ühel pool avaneb läbi klaasi vaade rohelisse vihmametsa ja teisel pool lesib külastaja vaateväljas lumes suur amuuri tiiger.

Enamus loomaaedade ekspositsioonidest on erilised ning alati väljakutse. Õnneks pole ükski loomaaed üksi, toeks on üleilmne loomaaedade kogukond. Näiteks Euroopa Loomaaedade ja Akvaariumite Assotsiatsioonis (EAZA) kuulub üle 400 liikme 47 maalt.

Esimese sammuna tuli välja töötada üldkontseptsioon. Loomaaia töötajad külastasid erinevaid Ida-Euroopa ja Saksamaa loomaaedu, et saada ettekujutus seal tehtust ning USAst palgati zoodisainer Julia Hanuliakova, kellega koos viimistleti loodava põhijooned kõigi all-teemade lõikes: hariduslikud sõnumid, ruumi üldlahendus, võtmeliigid, külastajate liikumise rajad ja elamusvaated, ettepanekud konstruktsioonilisteks lahendusteks, teenindusruumid ja loomade heaolukaalutlused. Kogu uus teadmine koondati Vihmametsa zoodisaini dokumenti, mille alusel algatati projekteerimine.

Pidevalt esile tulevates tehnilistes küsimustes konsulteeriti teiste loomaaedadega, zoodisaineritega ning loomaaedadele spetsiaalvarustust tootvate-tarnivate firmadega.

Eraldi arutelu teema oli nn EFTE katus, mis Postimehe lugudes tembeldatud sobimatuks. Olemuselt koosneb selline katus äärmiselt tugevast ning vastupidavast materjalist tehtud mitmekihilistest patjadest, milles madalsurvega kompressorid õhku sees hoiavad. EFTE on populaarne igal pool, kus vajalik, et ülalt valgus sisse pääseks.

Kas see materjal sobib ka äärmuslikesse tingimustesse? Loomaaia katuse teinud Euroopa firma Vektor-Foiltec väitel sobib. See ettevõte on teinud enam kui 1500 taolist katust, sealhulgas Kasahstanis Nur-Sultanis asuva Khan Shatyri Meelelahutuskeskuse oma, mis toimib temperatuurivahemikus – 40 kuni  + 40. Sellist katust on rakendatud laialdaselt loomaaedade vihmametsade ekspositsioonide ehitamisel. Olgu siin näiteks vaimustav Euroopa esimene vihmamets Zürichi loomaaias või siis Leipzigi loomaaia kahe jalgpallistaadioni suurune Gondwana maa.

Aga ehk on nii, et meie Põhjamaa tingimustesse selline katus ei passi? Sellele saab vastuse USA ühest vanemast Buffalo loomaaiast, kus kliima on võrreldav Tallinnaga. Loomaaia ehitusaegne direktor Donna Fernandes kirjutas nii: „EFTE kile on parema soojustusega kui klaas. Lisaks laseb ta läbi ka UV kiirgust, mis pole oluline mitte ainult taimedele, vaid loomadele. Seda vajavad nende organismid D-vitamiini tootmiseks ja loomade tervis parem ning neile ei pea andma suures koguses kunstlikke toidulisandeid“.

Siiski oli meil kõhklusi: kas katus peab vastu talvisele lumesurvele, ega rahe teda lõhu või linnud katki noki. Kõik kahtluseid osutusid kontrollimisel alusetuks või lahendatavaks. Seetõttu nõustus ka arhitekt peale omapoolseid uuringuid õigustatult, et see lahendus on parim. Seetõttu sai vihmametsa hoone endale mitte ühekordse kilekatuse, nagu märgib auväärt Marek Strandberg, vaid neljakihilise EFTE-katuse. 

Ehitamine langes keerulisele Covidi ajastule, mil tarned muutusid ettearvamatuks ning hinnad tõusid. Vaatamata keerulistele oludele töötasid kõik loomaaia enda töötajatest Portugali ehitajateni hea tulemuse nimel. Maja ehitaja said hakkama lõputute hoone erilahendustega, Saksa firma ja Portugali ehitajad tegid kvaliteedilt väga hea katuse, Läti firma lõi suurepärase haljastuse, troopika butafooria saabus vaatamata logistilistele raskustele vastuvõetavas ajakavas, Poola firma loodud kunstkaljud on lihtsalt suurepärased, Eesti ettevõtted tegid põnevad haridusmaterjalid, sise-disainerid sisustas kogu restorani ja töötajate ruumid. Muide, viimane on tõeline hüpe töötajate töötingimustes.

Väide: Loomaaed hakkas tegelema vihmametsa kliimaprobleemiga alles siis kui meedia sellest huvitus.

See on vale. Pärast seda, kui mullu suvel selgus, et kliimasüsteem ei suuda päeva tipptemperatuuride ajal hoida vajalikku temperatuuri,alustas loomaaed koheselt arutlusi nii projekteerijaga kui ehitajaga, et aru saada, milles on probleem. Toimusid koosolekud ja lõputu kirjavahetus. Kaugelt liiga aeglase protsessi tulemusel tuli projekteerija välja jahutusseadme lahendusega. Kuna loomaaed polnud kindel, kas võib väljapakutut usaldada,       telliti sõltumatu ekspertiis, mis valmis lõpuks 10. aprillil 2023. Lahendus osutus sobimatuks. Asuti uue lahenduse otsinguile. Vahepeal saabunud talvega selgus paraku, et ka jahedate ilmadega ei suuda projekteeritud kliimasüsteem tagada vajalikke temperatuure. Eelkõige oli vajalik tagada loomade ja taimede ellujäämine ning hoonesse paigutati ajutine lisasoojustus.

Uurisime ka võimalust, kas probleemi allikas võiks olla valitud katuselahendus. Võtsin ühendust tootja esindajaga, kes nentis, et nende toodetega on ehitatud üle 1500 katuse, aga selliseid juhtumeid pole varem esinenud. Zürichi loomaaia kauaaegne direktor Dr Alex Rübel, kelle eestvedamisel ehitati sealne Masola Vihmamets, kinnitas mulle, et neilgi on EFTE katus end õigustanud ning infrapunakaamera-mõõtmised on näidanud, et hoone kehvim soojusisolatsioon on betoonseintel ja mitte EFTE katusel. Ta lisas, et “Kui sul on temperatuuriga probleeme, siis, mulle tundub, on midagi paigast ära küttega “

Seega rikkus kõikide õnnestunud lahenduste rea ära sobimatu sisekliima lahendus, mille tulemusel oli sel suvel vihmamets kümnel korral paariks tunniks suletud. Praegu tegeleb loomaaed koos projekteerijaga olukorrale lahenduse leidmisega, kuigi Postimehe artikkel on tekitanud koostöösse pingeid, mis lahenduse leidmist kindlasti ei hõlbusta.

Väide: Loomaaias külastajate arv väheneb

Loomaaia külastajate arv tõesti vähenes Polaariumi avamise järgsest kõrgseisust ning langusele andis hoogu Covidi aeg, kus ositi oli loomaaed suletud ning üritusi ei toimunud. Kui vaadata seitsme esimese kuu külastatavust  aastate lõikes, siis on rõõm tõdeda, et külastajate arv on siiski ilusasti kasvutrendis.

Väide: Suurte loomade arv väheneb ja asemele tuuakse kahepaikseid ja roomajaid.

Väide vastab osaliselt tõele, kuid nagu ma ka ajakirjanikule seletasin, on muutus ajutine ja sellel on omad põhjused. Valdav enamus kunagistest Nõukogude sõjaväe laehoonetest ümberehitatud ja nüüdseks täielikult amortiseerunud hoonetest ei suuda pakkuda loomadele sobilikke tingimusi ega elamust külastajale. Hooned tuleb lammutada, aga seda ei saa teha, kui seal on suured loomad ees. Seetõttu tuleb kas loomi ajutiselt ära anda ja neid kindlasti mitte juurde tuua, kuniks pole sobilikke pidamise tingimusi. Seetõttu ongi loomaaeda arendatud lähtuvalt loogikast, et ehitada esmalt kolm uut külalistele märgilist tähtsust pakkuvat ekspositsiooni – Polaarium, Vihmamets ja Tiigriorg – , samal ajal uusi loomi sobimatutesse tingimustesse lisamata. Viimasega lisanduvad juba uued suuremad loomad nagu näiteks tiiger, punahunt ja punapanda. Seejärel saab asuda vanu lobudikke lammutama ning nende asemele uusi ekspositsioone looma. Plaanis on näiteks Eesti suurkiskjate väljapanek ja Aafrika-ala laiendus. Lisaks uus söödaköök ja talitajate maja. Need ehitused peavad olema juba võimalikult lihtsad ja energiasäästlikud, kuid kindlasti arvestama loomade heaoluga, olema külastajatele ligitõmbavad ja võimaldama täita loomaaia põhifunktsioone, nagu loodusharidus, loodushoid ja teadus.

Seega, erinevalt Postimehe poolt minu suhu pandust, ei arva ma, et loomaaeda ootab ees allakäik. Vastupidi, loomaaial on ääretult oluline roll süvenevas keskkonnakriisis, kus looduskultuur, loodusharidus, loodushoid ja vastav teadus on kriitilise tähendusega. Loomaaed on palju enamat kui Tallinna linna üks allasutus. Sisu poolest on tegemist rahvusliku asutusega ja nii teda tuleb ka võtta. Ma arvan, et külastuskeskusena on Loomaaial potentsiaal muutuda samaväärseks Praha loomaaiaga, mis on Praha vanalinna järel turistide poolt külastatavuse osas teisel kohal.

Lõpetuseks Eelpool oleva taustal võib lugejal tekkida küsimus, miks Tiit Maran ikkagi lahkus ootamatult loomaaia direktori kohalt? Kas probleemide pärast vihmametsaga. See pole nii. Keeruliste ootamatuste lahendamisega olen tegelenud kõik oma direktori-aastad, olgu nendeks näiteks Polaariumi ehitus ja käivitamine, keerulised Covidi-aastad või Ukraina sõja mõjud. Põhjuse lahkumiseks olen lahti rääkinud Maalehes 23. märtsi 2023 ilmunud intervjuus