Ratsionaalsuse ja väärtuste rohepööre

Pildil Saarnaki Pärna ränk

Avaldatud ajalehes Postimees 13. september 2023

Tänavuse vihmast nõretava, kuid nii esinejatele kui ka kuulajatele meeleülendust pakkunud noorte laulupeo moto oli «Püha on maa». Ma pole suur laulupeol käija. Mitte sellepärast, et ma seda üritust ei hinda. Pigem on põhjus selles, et mind ei tõmba rahvamassid. Samas on mulle oluline, et laulupidu toimuks.

Sattusin laulupeo ajal hoopis istuma Hiiumaa Saarnaki laiu põlises pärnahiies, mida hiiu keeli Pärnamäe rängaks kutsutakse. Laid on kunagise mandrijää servamoodustis ning pärnahiis selle kõrgem osa, kus rändrahnude vahel ajas väändunud vanad väärikad niinepuud annavad kohale erilise pühaliku hõngu. Mu tajus ühendus selle koha iidne pühadus Tallinnas peetava tuhandete noorte laulupeoga. Mõlemal on ju sama idee ja mõte: püha on maa!

Pada ja pühadus

Mis tähendab see, kui miski-keski on püha? Mida mõtleme «maa» all, mida koos pühaks lauldi? Tänapäev ei kipu midagi pühaks nimetama. Meie majanduskeskses maailmas tundub pühadus olema veidi vanamoodne, kohmetust-piinlikkust tekitav, kiriklik või isegi mingist küljest võlts. Kas see tähendab, et me enam midagi pühaks ei pea?

Mõeldes tagasi vihmasajus lauljate peale, on vastus selge: midagi peab olema püha, isegi kui see on ununenud, kui seda tunnet midagi varjutab. See puhkeb ja tuleb esile ühiselt olles ja toimetades. Lausa uskumatu, kui hästi sobib ühislaulmine pühadustunde taastamiseks – püha on maa.

Mis see siis on, kui midagi on püha? Püha on see, mille tähendus on suurem kui me ise. Sellele vastab üldjoontes teaduslik mõiste «iseväärtus». See on väärtus, mis ei küsi sellest, kuidas midagi ära saab kasutada.

Mõnikord kipub näilisesse ratsionaalsusesse takerdunud mõte olema kimpus iseväärtuse mõiste sisu lahti harutamisega. Sellest on lihtsam aru saada, kui mõelda elu peale, iseenda elu peale, mille väärtust keegi vaevalt küsimuse alla seab. Siit edasi võib mõistmist laiendada oma lähedastele, inimkonnale ja edasi teistele eluvormidele, tervele biosfäärile, ka ilu peale – kõike ei saa, ei tohi patta panna!

See kõige iseäralikum kasu

Iseväärtuse kõrval on näivalt ratsionaalne väärtus, kus on keskne küsimus «Mis kasu me millestki saame?». Teaduskeeles on seda hakatud nimetama kasutus- ehk instrumentaalseks väärtuseks ja sellel pole pühadusega midagi ühist, küll aga peetakse seda ühtemoodi mõõdetavaks. Seetõttu peame ratsionaalset sagedasti millekski, mis on objektiivne ja kõigile ühel viisil mõistetav. Paraku on see kaugel tegelikkusest. Miski võib olla ratsionaalne ühest, aga kaugeltki mitte teisest lähtepunktist vaadates.

Poliitikateadlane ja Nobeli laureaat (1978, majandus) Herbert Simon (1916–2001) vermis mõiste «piiratud ratsionaalsus» (bounded rationality), mille sisu on, et otsustusi teeme alati piiratud teadmiste ja võimaluste alusel ning seetõttu ei ole otsused enamasti mitte optimaalsed, vaid hetke rahuldavad ja vaid ositi asjakohased, kui sedagi. Ehk ratsionaalsuses on alati tugev annus subjektiivsust.

Sama tuleb välja ka Ameerika ökoloogi Garrett Hardini 1968. aastal välja pakutud nn ühisvara tragöödia mõttemudelist, kus üksikisiku enesekeskne omakasu suurendamine ühisvara, näiteks metsa või mõni muu loodusressursi arvel tundub esmapilgul ratsionaalne. Omakasu saab küll suurendatud, aga ressursi ülekasutusest tulenev kahju, näiteks keskkonnaseisundi halvenemine, jaotub kõikide osaliste vahel võrdselt. Paraku, veidi pikemas ajaskaalas toob kahju kuhjumine kaasa ühisvara hävinemise, mis on kõigile ühtmoodi hukutav. Ehk siis individuaalne omakasupüüdlik subjektiivne ratsionaalsus on ühishuvide seisukohast pahatihti lausa hävitav.

Mis on kasu on laulupeost?

Pühadus on üle selle, mida nimetatakse ratsionaalseks. See on midagi, mis ei ole argumenteeritav või mõõdetav, see on tunnetatav. Näiteks meie laulupeod on ratsionaalse kasu seisukohalt ilmselgelt mõttetud. Samas aga on see üritus meie väikese kultuurikillu jaoks rituaalne pühadus, mille väärtust ei saa mõõdulindiga mõõta. Samas on ka viimase laulupeo moto – «Püha on maa!» – sügavama tähendusega.

Mis on see «maa», mis lauldi laulupeol pühaks? Eks see tähenda igaühele midagi erinevat. See võib olla Eestimaa, nii nagu igaüks teda oma meeltes tajub, kodukoht koos kohaliku kogukonnaga, metsatukk, jõekäär, merelaht, laid, see, mis on omane ja tuttav. Aga see võib olla ka planeet Maa, biosfäär, mis tagab meie olemasolu ja mida hellalt Gaiaks kutsutakse. Oma sisult on need kõik ühe ja sama iseväärtuse-pühaduse peegeldused.

Ratsionaalsusest ei piisa

Tabudevaba igapäevaelu paneb meid unustama Maa seda väärtuse poolt. Seda asendavad kalkulatsioonid ja arvutused sellest, kuidas kasu saada, majandusmudelid, mis on Maa seadustega vastuolus. See, mis on õige, tuleneb inimeste loodud seadustest, mitte ühe suure terviku osaks olemise mõistmisest ja väärtustamisest. Seadusi loome aga sagedasti praegu kehtiva maailmapildi üsnagi piiratud ratsionaalsuste põhjal.

Pärnahiies istudes sattus mu mõte rändama meie juurte ja põlisrahvaste juurde. Ühtäkki ilmus kujutluspilti ammunähtud kaader Lennart Meri filmist «Toorumi pojad» (1989), mis rääkis meie sugulasrahvast hantidest, ka nende hävingust, mille tõi majanduskasvuks vajalik energianälg.

Toona rahuldati nälga fossiilse naftaga, mida tehti ülima hoolimatusega. Toorumi poeg Spiridon Stõltšin räägib masendusega oma maa hävingust ja sõnab, taustal naftatööstuse laga, et nende jaoks, kes naftat pumpavad, on kõik vaid kasutamiseks, aga Toorumi poegadele on maa, see toitja, nagu oma nahk, millesse ei tohi kirvestki suruda. Aegu jätkusuutlikult elanud Toorumi pojad, handid, pidi taanduma «ratsionaalse», iseenda jätkusuutmatust mittemõistva majandusmõtte ees. Nii nagu see on maailmas juhtunud pea kõikide põlisrahvastega.

Kliimamuutus on pelgalt sümptom

Oleme praegu paljuski sarnases seisus. Ühel pool on moto «Püha on maa», teisel pool ühiskonna poolt tekitatud üldine keskkonnakriis, millel palju väljendusi, nagu näiteks elurikkuse kadu, kõrbestumine, mulla kadu, saastumine, kliima muutus, üleilmsete aineringete muutmine jne. Üldise ja mitmetahulise keskkonnakriisi lahendused kipuvad aga keskenduma suuresti vaid kliimakriisile, mis omakorda keskendub energiavarustuse tagamisele ning püüdele jätkata kahanevate ressursside tingimustes nii kaua kui veel võimalik majanduskasvuga.

Kõik see ei võta arvesse lihtsat tõsiasja, et kliimasoojenemine või näiline energiapuudus ei ole meie probleemide algpõhjus, vaid tagajärg. Vaid tagajärgedele keskendumine on harva tulemuslik, kui üldse. Juurpõhjus on selles, kuidas me toimime ja mille poole oma piiratud ratsionaalsuses püüdleme. Uueks tööstusrevolutsiooniks või rohereformiks või rohepöördeks nimetatu ei suuda lahendada meie ees olevaid väljakutseid, kuni me ei mõista probleemi põhiolemust.

Ühiskond ei saa püsida, keskendudes piiratud ökoloogilises ruumis kasvule ja laienemisele. Ka uued tehnoloogiad jäävad suuresti vaid eksiteele peibutavateks virvatuledeks, kui ei muutu enam kui saja aasta jooksul välja kujunenud maailmapilt ja majandusmudelid.

Probleem pole tehnoloogias

Tehnoloogiad ei saa lahendada probleeme, mille tekke algpõhjused on väljaspool tehnoloogilist valdkonda. Need võivad meile ainult aega juurde anda kollektiivse maailmapildi muutmiseks. On suur risk seista ühel hetkel Toorumi poegadena veelgi enam laastatud keskkonna keskel, kantuna samast masendusest. Ainult et seekord pole põhjus mitte välises teguris, vaid meis endis.

ÜRO kutsub üles otsima võimalusi kõike muutvateks muutusteks (transformative change). Viidatakse sellistele muutustele, mis on üle praegusest piiratud ratsionaalsusest. Peame laiendama senist kitsast inimkeskset maailmapilti iseväärtusega – kui soovite, pühadusega –, millega oleks kaetud terve biosfäär kui meie endi olemasolu tagatis. Selleks on ennekõike vaja igaühel meist jõuda sisemise veendumuseni, et Maa on püha mitte ainult laulupeol, vaid ka igas hetkes ja tegevuses koos sellest tulenevate piirangutega tungile järjest enam tarbida ja kasvada.