Peeter Laurits: „Kunstiteos sünnib seal, kust algab tähenduste paljusus ja tekivad kihilised struktuurid.“

Avaldatud ajalehes SIRP 27.10.2023

Fotol Peeter Laurits Balti Assamblee autasustamisel

Tänavuse Balti Assamblee auhinna kunstide kategoorias sai silmapaistva ja mitmekülgse kunstnikutöö ning projekti „Biotoopia“ eest Eesti kunstnik Peeter Laurits. „Biotoopia“ on Lauritsa 2021. aastal asutatud konverentsi- ja kunstiürituste sari, mille eesmärk on luua sümbiootilisi kontakte teadlaste ja kunstnike vahel. Värske laureaadiga vestles kunstist, elust ja ökoloogiast Tiit Maran.

Tiit Maran: Õnnitlen sind Balti Assamblee preemia saamise puhul. Olen küll selle assamblee saadik, kuid auhinnaga mitte sugugi seotud, sest isegi ei teadnud varem selle olemasolust. Ei mingit korruptsiooni ega huvide konflikti. Väga hea meel on, vaadates su viimaste näituste väljatulemisi, näiliselt toimub see imelise kergusega.

Peeter Laurits: Sel aastal on olnud viis näitust, kuid mõne tegemine on alanud juba aastaid tagasi ning nüüd sai juhtumisi katuse alla. Näitus „Miski on kõigega seotud“ on ju üldse selline, mis koondab mu viimase kümne aasta põhitemaatikat, teiste eluvormide teadvuse ja ökoloogia teemasid.

Maran: Räägime hiljem ka teistest näitustest, aga selle „Miski on kõigega seotud“ pealkiri ise on juba nii suur, et suuremat enam panna ei saa ja sisu on endastmõistetavalt pikema töö tulemus. Mind on alati huvitanud, kuidas sellise kunsti tegemine üldse käib. Kas alguses on idee ja siis hakkavad tulema struktureeritult ja süstemaatiliselt need üksikobjektid või siis kujuneb ta ajas, nagu su enda mõtleminegi ajas muutub?

Laurits: Sellise näituse kokkupanemine algab erandlikult nii-öelda tagumisest otsast. Valmis tööd on juba olemas ja toimub valik. Loomeprotsess kui niisugune käib pigem niimoodi, et alguses on mingi aur või pilv või valgus, mis on defineerimatu. Mingi võnge, mille sees ma olen, millesse süvenedes hakkavad seal tekkima mustrid, neist omakorda struktuurid ja alles siis need tihenevad mingiks ideeks. Kui idee ennast lõpuks näitab, on tal tihtipeale mingi vorm juba olemas. Mõnikord sõnaline, tekstiline, mõnikord visuaalne.

Näiteks viimasel näitusel „Jäälind allilmas“ on üks töö, 64 heksagrammi süsteemi kalibreerimine, mille ma olen eri aegadel pildistatud kõikvõimalikest samblikest kokku pannud – selline kirju, erivärviline kera, mis hakkab moodustama midagi mandalataolist. Ajal, mil seda pilti tegin, mõtlesin hästi palju selle peale, kuidas Hiina muutuste raamatu „Yijingi“ heksagramme, muutuste struktuure looduses näha ja tajuda. Hiina muutuste raamatus on kõik võimalikud muutused jagatud 64-ks struktuuriks, mis on suurepärane vahend mediteerimiseks ja mõtisklemiseks elu mis tahes olukordade üle. Olin just mõelnud, kuidas seda loodusesse paigutada, sest algselt kirjutati see sotsiaalseid suhteid silmas pidades. „Yijingi“ heksagrammide ring tekkis täiesti märkamatult sinna pildi peale, tal tundus täiesti oma koht olevat, aga samblike kobaraga moodustas mandala. Miski jäi siiski närima, sest ma ei ole näinud, kuidas „Yijing“ looduses paigutub. Sootsiumis on hästi palju ülestikusi suhteid, aga looduses on ülestikusi või paralleelseid suhteid lugematu arv. See komplitseeritus tegi selgeks, et heksagrammide ring ei hõlma kogu asja, mistõttu tegin pildile täienduse, teise ringi mitte inimese loodud heksagrammidest, vaid üraskimustritest, mille ma lasin pilti katvale akrüülklaasile graveerida.

Maran: Üraskimustrid on sul tükk aega läbiv motiiv olnud.

Laurits: Nad meenutavad kirjamärke, mõtestatud struktuure, sõnumi osiseid. Siia sobisid nad hästi, sest laiendasid või hajutasid muutuste raamatu konkreetsuse ära, tõid lisadimensiooni, mis muutuste raamatuga topeldudes hakkas tekitama võimalikke lisastruktuure. See on näide, kuidas idee ja selle vorm orgaaniliselt käsikäes tekivad.

Maran: „Yijing“ juhib proovima kui mitte selgust, siis meditatsiooni – ütlesid, et oled püüdnud sotsiaalset poolt loodusesse viia, aga peaks ju olema vastupidi, sest sõna „loodus“, nagu teda käsitleme, on hoomamatult suurem kui sotsiaalia, mis on vaid väikene kübe suure asja sees. Loogiline oleks ju mõelda, et kõik, mis on „Yijingis“, on tulnud kuskilt, looduse nimesildi alt.

Laurits: Asi on selles, et inimsootsium on muutuste struktuuri spektrist võtnud peamiselt ühe kitsa lõigu. Või segmendi, millel toimub kogu meie areng, see, kuhu tahame jõuda. Naljakal kombel on see keskendunud sõjalisele ja agressiivsele muudatusele.

Maran: Sa räägid praegusest hetkest.

Laurits: Mitte ainult. Võtame viimased paar tuhat aastat, mis on ajaloolises plaanis väike hetk, vilksatus. Kuid samas mentaliteedis oleme püsinud kauem, ehk kolm ja pool tuhat aastat. Mitte ainult õhtumaades, vaid paljudes teistes suurtes tsivilisatsioonides. Kui see on tasakaalustatud teisesuunaliste impulssidega, on agressiivsus vaid üks faktor. Kui aga sõjapidamine muutub majandusharuks, peamiseks tuluallikaks ja investeerimisobjektiks, kogu teaduse ja tehnoloogilise innovatsiooni tõukajaks …

Maran: … seal on kaks võtmesõna: laienemine ja kasv.

Laurits: Kõige rohkem on alati militaarinvesteeringuid, sest sealt tuleb nii kasvu kui ka laienemist.

Maran: Morbiidsetest asjadest loomingu tekke juurde tagasi tulles: kui palju on teel kunstiteose või lõpliku vormini palangut, piina, kui palju igavat ja tüütut nokitsemist?

Laurits: Palangu osas kirjutan alla. Olen üsna tulise elemendi esindaja ja kipun põlema minema. Piina ja ängi tuleb ikka ette, kui ei leia sellele, mida tahad, seda õiget lahendust. Kui siis ise rumal olla ja endale ebavajalikke tähtaegu peale panna, võib piinaks minna küll. Üldiselt püüan seda vältida. Tähtajad, kogu projektikultuur on väga vale lähenemine. Et kirjutad ette, mida kavatsed teha ja lubad, mis ajaks – kust, pagan, mina tean? Kui astud loomeprotsessi, on esimene asi, mida pead teadma, et astud kaardistamata territooriumile ja see ongi eesmärk.

Maran: Kui tahad teha käsitööd, toota mingit produkti, siis on projektimajandus veel kuidagi vastuvõetav, aga loomingu maailmas lähevad siis asjad käest ära.

Laurits: Kui sul on juba teada, mis produkti tahad toota, teed oma kalkulatsioonid, pead nendest kinni ja ongi kõik. Loomingus on see absurd, sest looming on minek tundmatusse, kust tahad tuua midagi, mida ei ole veel olemas. Püüan hakata taotlusi kirjutama alles siis, kui töö või näitus on enam-vähem valmis. Et ei peaks endale ette mõtlema mingit teekonda ega oleks seotud tähtaegadega, sest see ahistab.

Maran: Et siis järgid Fred Jüssi ütlust: selleks et midagi teha, pead õppima laisk olema. Peab olema aega lasta ideedel koonduda, tekitada palangut ja siis ühel hetkel jõuad sinna, et saad hakata vormima ja seejärel siseneda ka projektimajandusse.

Laurits: Kuna annan endale laisklemise vabaduse aja, ei ole loomeprotsess mulle üldse äng, vaid pigem mäng. Mängus on emotsioonid alati sees, muidu ei ole sel mõtet. Emotsioone võib olla igasuguseid, ka ängistavaid. Põhisõnum on mäng. Katsetan eri mudeleid, asendeid, figuure, kuidas mingi olekuga toime tulla või tulemata jätta. Mängu tulemusena tekib aeg-ajalt tihendatud kujundeid, mis tänu tihendatusele võivad teistegi jaoks mõttekad olla.

Maran: Kui teed, kas teed enda jaoks ja alles pärast pakud välja teistele või teedki teistele? Kuidas sulle kõlab mõte, et looming ongi kommunikatsioon?

Laurits: Sellele mõeldes võin nõustuda, aga ise ma niimoodi ei tunne. Kus on looming, seal ei ole eritlust „mina ja teised“. Ma loon kõiksusena ja kõiksusega, see on osalemine maailma vormumise protsessis ehk loomises. Maailm kogu aeg loob ja kui peaksin oma mina selles eritlema, siis ütleksin, et ma mängin kõiksusega, kogu vaimse vibratsiooniga, milles elame. Mis ongi teadvus, saab võtta ja võtabki kogu aeg eri vorme.

Maran: Kui räägid mängust loomingu käsitlemise viisina, on siin justkui vastuolu, sest mäng käib ju reeglite järgi, aga looming on peaaegu alati reeglite rikkumine. Looming oleks sel juhul sinu ja teiste loojate jaoks nagu mingi hüpermäng, reeglitest väljaspool toimiv mäng.

Laurits: Ongi, aga mänge on ju mitmesuguseid. Meil on näiteks olümpiamängud, mis on kohutavalt reeglistatud. Aga on ka selliseid, kus lihtsalt istun maas ja mängin lillede või klotsidega, seal on ka aprioorselt mingid reeglid. Oleme endale midagi ette kujutanud ning selles kujutluses kokku leppinud. Kuid need on väga pehmed reeglid, mis saavad kogu aeg muutuda.

Maran: See on siis lapselik mäng.

Laurits: Reeglid tulevad kohe, kui mängus on mitu osalejat. Üksinda mängides ei ole see nii vajalik ja on lihtne reegleid käigu pealt kuhu tahes pillutada. Ka loomingut on mitmesugust. Näiteks film, kus võtteplatsil on sadakond inimest, kes peavad väga sihipäraselt ja suunatult tegutsema. Kunst ja produktsioon on nüüd kaks iseasja. Kollektiivseid vorme on veel. Tuleb bänd prooviruumi kokku ja võib alguses niisama jämmida, aga millalgi peab kokku leppima, mida tehakse.

Maran: See läheb meie jututeemast välja, aga näiteks laulupeol loob paljude ühistoime täiesti uue kvaliteedi.

Laurits: Ei lähe välja. Mul on küllalt olnud kunstielamusi, mis paiskavad mind uude kvaliteeti, teistsugusesse maailma. Vahe on selles, et laulupeo vormis toimub kõik tohutu kollektiiviga, mis annab lisaks võimestava ja vaimustava massipsühhootilise efekti. Kunsti või kirjanduse puhul on teisiti, raamatut lugedes kogevad sama küll tuhanded inimesed, aga maailma eri nurkades.

Maran: Siin tekib küsimus looja ja loomingu vahekorrast. Looja võib ju luua teose, aga see hakkab oma elu elama, saades vastavalt kontekstile täiesti teistsuguseid tähendusi, kui looja sinna sisse oli mõelnud.

Laurits: Tajun seda kogu aeg, see on oluline osa loomingust. Kui ma raamatut lugedes või kunstinäitusel tajun ära, mida kunstnik mulle on öelda tahtnud, seda ja ainult seda, siis hakkab mul kohe igav. Sõnum on teadmiseks võetud ja selge. Minu meelest sünnib kunstiteos seal, kust algab tähenduste paljusus ja tekivad kihilised struktuurid. Lotmani esteetikas on see protsess hästi põhjalikult lahti kirjutatud.

Oma töid ja pilte tehes, mänge mängides vaatan ikka, et mäng oleks hõlmav, sisse tuleks palju tähendusi. Et huvitav oleks ka sellel, kes pärast mängu nii-öelda klotsid kätte saab. Eesmärk on, et kunstiteos hakkaks oma elu elama. See ongi teose mõõdupuu, kui palju kontekst suudab seal uusi tähendusi tekitada.

Maran: Tähenduste tekkes on võlu, aga selleks on vaja kahte poolt. Objekt vallandab selle, mis su sees juba olemas on. Kuid me oleme rääkinud vaid ühest näitusest, aga sul on neid praegu viis.

Laurits: Aasta lõpuni on botaanikaaias üleval üks video ja kaks kümnemeetrist vetikapurje, mille pildistasin 2022. aasta jaanipäeval Põhja-Jäämere ääres. Päike tiirles pea kohal ning tõus ja mõõn käisid üles-alla. Kihvtid mängud. Looduse rütmikaga olen ju kogu aeg tegelenud, nüüd oli seal Põhjas töötoas koos kamp mitme eriala inimesi – muusikuid, kirjanikke, teadlasi ja kunstnikke –, mistõttu mängud võtsid hoopis uusi vorme.

Viimane näitus „Jäälind allilmas“ jätkab näitusi, mis algas „Pühade kümblustega“, milles on kõvasti autobiograafilist alget. Pildistades samblaid, juurikaid, maa-alust sodi või vett kujutan tihti iseennast, proovin ennast ümber programmeerides pilte teha.

Maran: Miks just jäälind, keda piltidel ju ei olnudki?

Laurits: Peaaegu. Natuke aimdust, natuke kontuuri. Otsisin mütoloogilist kangelast, ankrut tõenäoliselt veel edasi minevale näituste grupile. Ma tahtsin, et kangelane ei oleks mingi sangar, et ta oleks eelkõige androgüünne, et ta oleks eksootiline, nagu teisest maailmast pärit, aga seejuures ikkagi kohalik, meile omane. Jäälind vastas kõigile neile tingimustele. Ta on nagu meie papagoi, kes pealegi ennast ei näita, näed vaid sinist jutti, välgatust. Ta on täielik viirastus. Mulle väga meeldis Hasso Krulli ütlus näituse avamisel, et kui jäälind ära sulab, saab temast veelind. Näitus tegeleb ka maailma loomisega. Jäälind on mütoloogiline tegelane, aga ma ka ise samastan end temaga. Jäälinnus on ka triksterit, sest ta eksisteerib kogu aeg kahes elemendis korraga. Tead, kuidas jäälind paistab vee alt vaadatuna? Kui ta tuleb nagu meteoriit, näed kõigepealt ainult peegeldust, sellesse siseneb kasvavalt ta ise. Jäälind ilmub iseenda peegeldusest, eimillestki ja lõpuks kaob samamoodi eimillessegi.

Maran: Su põhiline töövahend on fotoaparaat, mis on sind vist saatnud terve elu.

Laurits: Ei, kunagi seitsmeaastaselt võitsin Sädeme kirjandusvõistluse ja sain preemiaks aparaadi Smena-7, millega pildistasin paar filmi täis ja vaatasin, et see on täielik jama ning kaamera jäi lihtsalt vedelema. Pildistamise huvi tekkis, kui ma olin 23aastane, olles juba aastaid õppinud Valdur ja Eetla Ohaka juures maalimist, joonistamist, käinud pidevalt kunstitundides, Kütiorus suved läbi pintseldanud. Kuid ma ei saavutanud selles kindlust, enesestmõistetavust, ei saanud päriselt kunagi aru, mida ma teen, kui ma maalin. Vaevlesin sellega, kuni tajusin ära fotograafia viirastuslikkuse. Selle, kuidas ta nagu taasloob nähtavat maailma, kuid teeb seda imelikult, nihestatult. Aga inimesed usuvad. See on ühiskondlik kokkulepe, mis peab: kõik usuvad, et fotol kujutatu on tõde. Foto on tänaseni kohtus asitõend. Mu esimene signeeritud foto on aastast 1984. Viirastuslikkus, ausate silmadega tõe väänamine kütkestas.

Maran: Läheme siin ehk pisut kontrastseks. Ka mind on fotograafia läbi elu saatnud ja minugi esimene aparaat oli Smena. Mina olen fotograafia maagia sõnastanud nii, et see on üks võimalus, kuidas näha ilma häiringuteta. Sina miksid kokku kõiki asju, aga mind huvitab eelkõige see, mida ma näen mustas augus, raamis. Ta teravdab nägemist. Kui sa pärast fotoaparaati ei kasuta, näeb su silm detaile ikka teistmoodi. Kas fotograafia on sinu nägemist muutnud? Või lihtsalt pildistad ja otsid pärast detaile, mida ära kasutada?

Laurits: Ma ei pildista niivõrd objekte, kuigi alguses on ikkagi huvipakkuv objekt. Aga pildistan pigem mahtusid, vorme, tekkivat kompositsiooni, seoseid ja püüan seda teha nii, et seoseid saaks kõrval oleva kaadriga jätkata. Et see ei oleks lõpetatud nelinurk, vaid et midagi valguks üle ääre.

Maran: Mis hetkest mõtisklused keerukate ökoloogia, looduse komplekssuse teemadel sind on saatnud?

Laurits: Algusest peale. Üks mu esimesi mälupilte kahe ja poole aasta vanusest on seotud metsmaasikate ja toonekurega. See oli hästi tugev meelevalla kogemus. Ja seotuse. Kuidas metsmaasikas tuleb suhu ja kurg astub üle minu. Täiesti hallutsinatiivne kogemus, millega kaasnes intensiivne meelevalla kogemus. Need teemad on seega kaua keerelnud, kuid loomingusse tulid läbiseeditult ja mõtestatult siis, kui 1996. aastal kolisin Kütiorgu.

Maran: See on siis sinu laadimiskoht. Mida sa arvad tänapäeval sõnadest nagu „looduskaitse“ või „rohepööre“?

Laurits: Need ei kõla üldse. Rohepööre on asendustegevus, sellel ei ole vundamenti, tagamaad, arusaama, mis milleks on. Me ühe käega justkui parandame, aga teisega tambime sodiks, mis on tihti parandamisest intensiivsem. See on turufundamentalismi üks väljendumisvorme.

Looduskaitsest saan pisut rohkem aru, kuid võõrastust tekitab see, et ega me ju ei tea, mida me kaitseme. Kaitstes üksiknähtust, olgu see liik või kooslus, lepime kokku, et seal trambime vähem ja teeme looduskaitseala. Selliste alade teke on väga tore, aga suuremas pildis teame nii vähe seostest, komplekssetest toimimisahelatest. Ja kuidas sa kaitsed tervikut, kui ei tea, mis see on? Elu on näidanud, et kõik on kõige paremini kaitstud siis, kui meie oma näppe sinna ei topi. Mida looduskaitse saab teha, on mõne protsessi aeglustamine ja see on hea. Ta toob ka uusi mõisteid ja väärtusi, selle kogemuse, et kogu maailm on elus ja hingestatud, mida sajandi eest ei mõistetud. Aga saja tuhande aasta eest oli sama asi ilmselge.

Maran: Sul paistab olevat mingi eriline suhe taimedega, liites siia vägivaldselt samblikud ja seened.

Laurits: Ja ka mikroobid. Mind on ikka huvitanud see, mida silmaga ei näe ja käega ei katsu. Teiste eluvormide teadvusse enese sisse kujutamine. Tean, et küsimus, mis tunne on olla nahkhiir, on absurd. Me ei saa sinugagi teineteise teadvusse. Aga see püüe on kohutavalt tähtis, sest tekitab võimaluse kokku saada. Hetkest, mil katsume teineteise teadvusse pääseda, hakkame rääkima.

Maran: Tõmbame jutu kokku sõnaga „tulevik“.

Laurits: Ma mõtlen tuleviku peale palju, aga see on alati spekulatsioon. Ilmateadet suudetakse mõni päev ette täkkesse panna. Tulevik kui maailma areng on suurusjärkudes komplekssem tervik ja seal midagi aastaid ette näha on võimatu. Kuid me püüame sellega siiski tegeleda ja see on ka vajalik. Tulevikule mõeldes peaksime mõtlema ka hügieenile, mõttehügieenile. Praegu on inimesed murelikud ja väga kerged on tekkima masendavad, düstoopilised stsenaariumid. See ei vii kuskile, sest iga mõte on pisut nagu isetäituv ennustus. Tekivad mõisted nagu saatus … Et midagi saaks toredamaks minna, peame jõudu ja kujutlusvõimet pingutama, et sõnastada ka positiivseid stsenaariume, et luua utoopiate teostumiseks mingigi väljavaade. Kui keegi neist ei mõtle, siis seda kindlasti ei juhtu.