Tarbija näitab juba oma ostukäitumisega, kuidas ta puurikanadesse suhtub

Avaldatud Päevalehes 08.11.2023

Septembri lõpus avalikustas „Pealtnägija“ loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad salaretkel tehtud videod puurikanade olukorrast mitmes Eesti suurkanalas. Esitatud materjal oli vaid osa tegelikult salvestatust. Mul oli võimalus näha „lõikamata materjali“ ja pean tunnistama, et see oli arvatust palju hullem. Loomade heaolu tagamine tööstuslikus loomakasvatuses on kahtlemata keerukas teema.

Teistesse eluvormidesse suhtumine on ajaloos teinud läbi suuri muutuseid. Ajaloo keerdkäike lihtsustades võib väita, et lääne mõttemaailma suurkujul Rene Descartes’il (1596 – 1650) on oluline roll selles, milline on tänaseks väljakujunenud suhtumine loomadesse. Ta oli arvamusel, et inimene erineb teistest eluvormidest selle poolest, et inimesel on „hing,“ aga loomad on jumala loodud mehaanilised aparaadid, kel puuduvad igasugused inimesele sarnased kognitiivsed võimed ja tunded. 

Praeguseks on teadus selle väärarusaama kummutanud ning näidanud, et ühel või teisel kujul on kõigil eluvormidel vähemalt mingid kognitiivsed võimed. Näiteks tunnevad koduloomad valu, piina või hirmu.

Tööstusliku tootmise põhiloogika on lihtne – toota võimalikult väikese aja- ja ruumikuluga võimalikult palju ühesugused tooteid ja kasvatada tootmine kiiresti suureks. Kuna tootjad tegutsevad turutingimustes, siis tuleb sellel, kes kirjeldatud loogikat ei järgi, pahatihti taanduda konkurendi ees, kes kõike seda teeb. Tööstusliku loomakasvatuse puhul viiakse paratamatult sellisesse masinavärki inimesest erinev, kuid samalaadsete kognitiivsete võimetega teine eluvorm ehk koduloom, olgu siis tegemist kana, sea või veisega.

Viie vabaduse nõue loomadele

Kui pärast Teist maailmasõda arenes välja tänapäevane tööstuslik loomakasvatus, siis tõi see kaasa looma käsitlemise suure masinavärgi ühe mehaanilise osana ja mitte elusolendina, kes tunneb sarnaselt inimesega valu ning hirmu. Loomulikult hakkasid loomade heaolu eest seisvad vabaühendused loomade eest seisma ja probleemile tähelepanu juhtima. 

Suurtootmises on loomade heaolu kaalutlus alati probleemne, kuna sellega kaasnevad suured lisakulud. Seega on süsteemi sisse kodeeritud vajadus ajada läbi minimaalsete kulutustega, mida on võimalik loomade heaolu tarbeks teha. Vastasel korral pole toote hind turul konkurentsivõimeline. 

Aga mille alusel otsustada, millal on küllaldaselt tagatud inimese kontrolli all olevate loomade heaolu? Ühendkuningriigi Põllumajandusloomade Heaolu Nõukogu töötas 1979. aastal välja hindamise lähtekoha, mida tänapäeval tuntakse „Viie vabaduse“ nime all ning mille on heaks kiitnud ka Maailma Loomatervishoiu Organisatsioon (WOAH). Loomade „viis vabadust“ on järgmised: 

1. Olla vaba janust ja näljast – loomadele tuleb anda piisavas koguses süüa ja juua, et organismi vajadused oleksid kaetud ning tervis ja elujõud tagatud. 

2. Olla vaba ebamugavustest – võimaldada loomadele neile sobiv keskkond, peavari ja puhkeala.

3. Olla vaba valust, vigastustest ja haigustest – tuleb nii palju kui võimalik haigusi ennetada või haiguste ilmnemisel need kiiresti diagnoosida ja tagada asjakohane ravi.

4. Vabadus loomuomasele käitumisele – tagada loomadele tema loomuomaseks käitumiseks vajalik ruum ja selle omadused ning suhtlemine liigikaaslastega.

5. Olla vaba hirmust ja kannatustest – võimaldada loomadele tingimused ja kohtlemine, mis väldivad psüühilisi kannatusi.

Kui kõrvutada neid viit põhimõtet puurikanade olukorraga, siis pole kahtlustki, et need vabadused on tagamata. Seetõttu on paratamatu üleminek teistsugusele kanade pidamisele. 

Seadusmuudatustega ei saa ka liialt venitada, sest iga venitatud päev tähendab mõttetuid kannatusi meiega sarnaselt valu ja hirmu tundvatele olenditele. 

Kuidas minna edasi? 

Esmalt on vaja üle vaadata ja selgitada, kas järelevalve on oma ülesanded täitnud. Ajakirjandusest nähtub, et see protsess on juba algatatud. Pikemas perspektiivis on ilmne, et munakanade puuris pidamine tuleb asendada tingimustega, mis kanade heaolu paremini tagavad. 

Kuigi esmapilgul tundub see olema lihtne seadusandja otsus, siis vajab see samm põhjalikku kaalumist ja ettevalmistamist, kuna vanakuri kipub peituma pisiasjades. Näiteks tuleb arvestada Euroopa Liidu ühtse tollipiirkonnaga – läbikaalumata puurikanade pidamise lõpetamine tooks kaasa odavamate munade impordi naabermaadest, näiteks Lätist. Ehk tegelikult tähendaks see probleemi eksportimist naabermaale. 

Teiseks on suurkanalad teinud investeeringuid ning pole õiglane karistada ettevõtjaid selle eest, et varem polnud puurikanade pidamine keelatud, mistõttu tuleb mõelda ülemineku perioodi rakendamise peale. Muudatuste võti on korraga nii seadusandja kui tarbija käes. Viimased on oma tarbimiskäitumise järsu pöördega tootjatele juba signaali andnud. 

Seadusemuudatused vajavad seega põhjalikku läbikaalumist, aga ei saa ka liialt venitada, sest iga venitatud päev tähendab mõttetuid piinu ja kannatusi meiega sarnaselt valu ja hirmu tundvatele olenditele.