Metsatööstus ja loodusega etteantud piirid metsaseaduse muudatuste ootuses
Avaldatud Postimehes 04.04.2024
Neljatäheline sõna «mets» tähendab Eestis paljut. See on muu hulgas kujunenud ka elukeskkonna sünonüümiks, mistõttu tähendab mure metsa pikaajalise kestlikkuse pärast paljudele meist ka muret keskkonna pärast laiemalt.
Kahtlematult on see vägagi asjakohane mure, mis aga põrkub vajadusele tagada toore metsatööstusele. Arvestades maailmaturu lõputut nälga puidu järgi ja tänast majandusmudelit oma lõputu kasvu eeldusega, on üsna asjatu lootus seda nälga rahuldada kogu maailma puiduressursiga, saati siis Eesti metsa piskuga.
Samas on inimkond puitu läbi aegade oma elu tarbeks kasutanud ning vähemalt meie metsavööndis kasutab ka edaspidi. Sellest ka meie ees seisvad dilemmad.
Vaade peab pikenema
Varasem ökoloogilise külluse aeg on möödas ning tuleb õppida elama ökoloogilise kitsikuse tingimuses. Metsa peab väärtustama nii elukeskkonna kui ka elamise enda vaates, olgu siis maakoha kütteallikana, ehituspuiduna või paberi tootmise materjalina, aga ka ökoloogilise kooslusena, süsihappegaasi sidujana või psüühilise pelgupaigana. Seda loetelu võib pikalt jätkata.
Täna oleme seisus, kus kõike seda, mis seostub elukeskkonna ja loodusressursiga, ei saa vaadelda ei ühe valimistsükli kontekstis ega ka mitte ühe põlvkonna ajamõõtmes. Keskne küsimus on, kuidas loobuda osast hetkehüvedest ja kasust, et ka järgmistele põlvedele võimalus jätta.
Siin tuleb väljuda tavamõtlemise raamidest. Kindlasti on mõtet küsida, mis hetkel öelda, et nüüd on majanduskasvust ning sellega paratamatult kaasnevast keskkonnamõjust küllalt.
Mida me tahame ühiskonnana saavutada? Mis on majanduse eesmärk? Rohkem tarbida?! Kui palju tarbida? Kui tarbimist lõputult suurendada, kas siis seni, kuni keskkonna taluvuspiirid selle järsku nii ehk naa katkestavad? Kas rebime edasi igaüks iseenda eest või toimime keerukatel aegadel ühtse ühiskonnana? Vastused neile küsimustele määravad suuresti ära nii meie tuleviku siin väikeses Eestis kui ka üle maailma.
Piiride ja piirituse partei
Tundub, et ühiskond on suures pildis jaotumas kahte leeri. Ühed jagavad veendumust, et inimese leidlikkus, teadus ja innovatsioon võimaldavad meil lõputult konkureerida, kasvada, laieneda, suureneda. Teiste veendumus on, et peame biosfääri ühe osana, selles elava sotsiaalse liigina püsima loodusega etteantud piirides ning et meil tuleb olla äärmiselt nutikas ja teadmisi kõige paremini kasutades nendes piirides hakkama saada.
Ja loomulikult leidub ka neid, kes oma «mugavustsoonis» probleeme eitavad. Sellised leerid on esindatud ka Eestis, ka meie metsadebatis. Metsa puhul oleme varem teinud tulevikuväärtuste arvelt hetkeväärtuste kasuks hinnaalandust. Küllap sellest on tulenenud ka ühiskonda lõhestav metsasõda – suur vastandumine, mis seni pole suurt kuhugi viinud. Vastandumine ei tähenda, et keegi on paha ja keegi on hea, vaid et on erinevad arusaamad ja mõistmised.
Me elame praegu ajas, kus tuleb leida ühisosa ja liikuda otsustustega edasi nii, et mets oleks kestlik oma ökoloogilistes, sotsiaalsetes ja majanduslikes suundades. Seda saab ta olla vaid siis, kui silmas peetakse väga pikka ajaperspektiivi.
Loomulikult tekitab hetkekasu kiusatust alahinnata tulevikuväärtusi ja -vajadusi. See annab aga valusaid tagasilööke. Ettevõtlusele tekib painav olukord, kui toorme kättesaadavus on pidevas kõikumises. Sellest tulenevad sotsiaalsed pinged toovad kaasa sotsiaalselt valuliku töökohtade kadumise. Lisaks veel ökoloogiline mõõde – äkiline ressursipuudus tekitab survet elukeskkonna lahutamatule osale, metsale, mis on kaitstavatel aladel.
Vajalik ühtlane kasutus
Luban endale poeetilist väljendust: käes on aeg, kus peame jõudma põlvkondadeülesele rahvuslikule kokkuleppele selles, kuidas käsitleda metsa kui oma rahvuslikku vara kõikides tema funktsioonides. Selleks on vaja riigimehelikku otsustust, mis vaatab selgelt tulevikku. Kahtlematult pole see lihtne ja sellel otsustusel on palju aspekte. Käsitlen neist kolme.
Esiteks, metsa kestlikkuse tagamiseks on vaja rakendada ühtlase kasutuse langi põhimõtet enamuspuuliikide kaupa tulundusmetsas, mis kindlustab metsamajandusele üle aja ühtlase toorme. Vastu võidakse väita, et kui kõike seaduse poolt raieküpseks kuulutatud metsa kohe mitte raiuda, siis see mädaneb ja läheb raisku. Nii see ikka ei ole, puidu mädanemine või mittemädanemine ei sõltu sellest, kuidas raievanus seadustes määratud. Veel paarkümmend aastat tagasi oli raieküpsus seadustes palju kõrgem, aga selle vaatamata puit väga kvaliteetne.
Lisaks peab tekkima täpne arusaamine meie metsa seisundist ja varudest. Meie inventuurid ja hindamised on head, aga sisaldavad ühes või teises suunas nihkunud hinnanguid, nn süsteemseid vigu. Viimased ei ole probleem, aga andmete tõlgendamisel tuleb sellega arvestada. Needsamad vead võimaldavad paraku ka huvipõhist tõlgendust ja lobi. Viimast saab vältida, kui hinnata metsavarusid hektaripõhiselt.
Majandushuvi ja elurikkus
Teiseks, suured pinged ühiskonnas tulenevad raietega kaitsealade piiranguvööndites ja nn KAH-aladel (kõrgendatud avaliku huviga aladel) asuvas metsas.
Piiranguvööndis põrkub majandushuvi elurikkuse huviga. Oleme jõudnud olukorda, kus uuendusraiete maht neis ulatub määrani, mis muudab sisutuks piiranguvööndi esialgse tähenduse ja seaduselooja mõtte. Olukorra kriitilisust väljendab lageraiete määr kaitsemetsades. Eesti metsade alternatiivse hindamise käigus tehtud uuringud toovad selle hästi esile: «MAH tulemusi analüüsides selgus, et kaitsemetsade keskmine lageraiete intensiivsus perioodil 2011–2021 on võrreldav lageraiete intensiivsusega tulundusmetsades aastatel 1996–2005» (lk 87).
Meie elurikkuse ja keskkonna pikaajalise püsimise seisukohalt on kujunenud olukord lubamatu. Ilmselgelt tuleb piiranguvööndites lõpetada nii lage- kui ka veerraie. Eraomanikel on aga piiranguvööndites palju metsa, seetõttu tuleb toetada neil aladel püsimetsanduse arendamist ning kaaluda kompensatsiooni maksmist. Viimane on eriti oluline maal elavate metsaomanike seisukohalt, kellel mets on nende ainuke nn pensionisammas. Miks mitte leida hüvitamiseks vahendeid CO2 kvootide müügist?
KAH-metsade puhul põrkub kohaliku kogukonna huvi majandusliku erahuviga (NB! KAH-alade omanik on riik – toim). Siin peab kogukonna huvi olema esmatähtis. See on pelgalt tehniline küsimus, kas seda saavutada omavalitsuste kaudu või muul viisil. Eraldi on vaja kaaluda, kas loodud suured, aga majandusraskustes siplevad omavalitsused on suutlikud seisma metsaküsimustes väiksemate kogukondade huvide eest.
KAH-alade puhul näen ma ka märgilist probleemi, sest sõnadel «KAH-metsad» või «KAH-alad» on tühine ja alavääristav alatoon. Leian, et peaksime minema tagasi kas «kaitsemetsade» või «kogukonnametsade» kasutamise juurde.
Raiemahud ja kestlikkus
Kolmandaks peatun vastakaid seisukohti ja emotsioone tekitanud raiemahtudel. Kui vaadata metsa statistilise inventuuri andmeid, siis need on juba aastaid näidanud Eesti metsa kogutagavara ja metsamaa keskmise hektaritagavara vähenemist. See tähendab, et kui raiemahud jäävad samaks, siis varu väheneb veelgi. Täna majandame metsa tuleviku arvel. Lisaks kaasnevad sellega süsinikutrahvid. Kui rääkida põlvkondadeülesest leppest, siis selline olukord pole vastuvõetav ei keskkonnale ega ka metsatööstusele.