Intervjuu. Tiit Maran: kährikute võimalikust väljapüügist Hiiumaal

Intervjuu avaldatud Hiiulehes 21.01.2026. Blogis avaldatud Hiiulehe loal. Pildil kärntõves vaevlev kährikkoer õunapuu all maiustamas. Foto: Maie Vikerpuur.

Zooloog ja endine loomaaia juht Tiit Maran ütleb intervjuus Hiiu Lehele, et kui kährik on kord juba saarele tulnud, võib ta peale väljapüüki uuesti tulla. Liigi taastulemine on aga Kliimaministeeriumi plaani puhul tema sõnul keskne küsimus.

Tiit Maranil on Kliimaministeeriumi plaaniga üsna tihe suhe, sest just tema eestvedamisel tehti Hiiumaa kunagi tühjaks Ameerika naaritsast ehk mingist, et asustada saarele Euroopa naaritsaid. Mingi ja kähriku erinevus oli aga selles, et esimene oli Hiiumaale sattunud inimkäe läbi. 

Milliseid emotsioone tekitab plaan hakata Hiiumaal kährikuid hävitama?


Jättes kõrvale eetilised kaalutlused ütleks, et emotsioone see plaan iseenesest ei tekita, küll aga arusaamatust ja ridamisi küsimusi, millele mul seni vastuseid pole. Eelkõige jääb ähmaseks, mis täpselt on väljapüügi eesmärk. Kährik ei ole kuigi invasiivne liik ning tema mõju teistele liikidele ei ole eriti suur. Ma ei ole veendunud, et pelgalt see, et kährik kuulub Euroopa Liidu võõrliikide nimekirja, muudab sellise ulatusliku ettevõtmise automaatselt põhjendatuks. Ent eks otsustajad tea paremini. Mingi põhjus peab selle algatamisel ju olema. 

Teisalt on väidetud, et seirekaamerad näitavad rannaniitudel tegutsemas pigem rebaseid kui kährikuid. Kas see seab väljapüügi vajalikkuse üldse küsimärgi alla?

See lisab kindlasti veel ühe kihi ebakindlust. Kui püüdmise vajadus pole teaduslikult selgelt põhjendatud ja tegelikke kahjustusi pole täpselt hinnatud, on raske mõista, millele plaanitu tugineb.

Kui keeruline oleks kährikute väljapüük Hiiumaal tegelikult?


Tehniliselt on see võimalik, selles ei ole kahtlust. Küll aga on selleks vaja täita mitu olulist eeltingimust: piisavad ressursid, pädevad tegijad, paindlik tegutsemine ja sügav arusaam liigi bioloogiast ning käitumisest. Vahendeid arvatavasti leidub, kuid muu tundub palju problemaatilisem.
Ainuüksi intensiivne küttimine ei anna tulemust — isegi nüüdseks seadusega lubatud öösihikud ei muuda siin midagi. Vajalik on hea ettevalmistusega, motiveeritud ning otsustusõigusega meeskond, kes pühendub sihikindlalt kõigi isendite väljapüüdmisele. Ma ei ole kindel, et need eeltingimused praegu Hiiumaal olemas on või et neid oleks lihtne luua.

Kui isegi õnnestuks kõik kährikud välja püüda, kas on reaalne, et liik ei tuleks tagasi?

See on üks kesksemaid küsimusi. Teadaolevalt ei ole kährikut kunagi Hiiumaale ega Saaremaale inimese poolt lahti lastud — nad on tulnud ise. Kui nad on seda suutnud korra, on loogiline eeldada, et nad võivad seda uuesti teha.
Varasem minkide väljapüügi analüüs ja kogemus näitas, et kuigi Ameerika naaritsa isendite saarele jõudmine on teoreetiliselt võimalik, on selle tõenäosus äärmiselt väike ja uue populatsiooni tekkimise võimalus veelgi väiksem. Kuid kähriku bioloogia on sootuks teistsugune. Tema puhul on tagasipöördumise tõenäosus kindlasti suurem.
Selle vältimiseks peaks looma põhjaliku ja püsiva seire- ning jahisüsteemi. Seda on keeruline ja kulukas üles ehitada.

Mis te arvate kuidas suhtuvad sellesse hiidlased?


Ei tea, arvama ei hakka. Kindlasti pole hea, et seda algset ideed ei ole arutatud kohaliku kogukonna esindajatega. Ilma hiidlaste laiapõhjalise toetuseta pole pikaajaline edu eriti tõenäoline.