Valu ja kannatuste vähendamine: miks loomade heaolu vajab seadusandlikku sammu
Viimane Kõne riigikogus 22. aprlillil 2026
Seadusi, mida Riigikogus arutame, on erinevaid. On tehnilisi eelnõusid, mis täpsustavad protseduure. On poliitilisi eelnõusid, mis lähtuvad maailmavaatest ja vastandlikest arusaamadest. Ja on eelnõusid, mis on „ülesed“ – need puudutavad eetilist tasandit ning aitavad meil selgemalt mõista, mida tähendab olla inimene ja millist vastutust me kanname nende ees, kelle elu on meie kontrolli all. Käesolev muudatus on just selline ning palun käsitleda seda selles võtmes.
Eetiliste seaduste menetlemine on alati keeruline, sest need kutsuvad muutma harjumuspärast. Harjumuspärase muutmine ei tähenda üksnes paragrahvide ümberkirjutamist – sellega käivad kaasas muutused praktikas: kuidas majandus toimib, kuidas ettevõtted planeerivad kulusid ja kuidas tarneahelad kohanevad.
Praeguses ajas tunduvad paljud vastuargumendid vahel kaalukad, kuid ajaline distants muudab sageli perspektiivi: mõne aja möödudes on kummaline mõelda, et midagi, mida täna peame elementaarseks, oli kunagi „liiga kallis“, „liiga keeruline“ või „majandusele ohtlik“.
Näide ajaloost: kuidas „mõistlikud“ vastuargumendid vananevad
Briti impeerium keelas orjanduse 1833. aastal (Slavery Abolition Act). Täna on orjandus meie jaoks ühemõtteliselt vastuvõetamatu. Ometi kaasnes toona keelustamisega tugev vastuseis, mis kõlas paljuski nii: „jah, muidugi on orjandus halb, aga…“
„Aga orjandus on kaubanduse ja maksutulu vundament; kui see kaotada, variseb majandus kokku, kolooniad muutuvad kahjumlikuks ja tööviljakus langeb.“ Need argumendid olid oma ajas laialt levinud – ning ometi ei saa me täna ette kujutada, et sellise loogikaga oleks olnud võimalik õigustada kannatuste jätkamist.
Eetilised otsustused eeldavad sageli tavapärasest „mõttekastist“ välja astumist ja suure pildi nägemist: inimeseks olemise tähenduse teadvustamist ning ka teiste elusolendite kannatuste märkamisest lähtuvat järeldust, et need kannatused ei ole lubatavad. Ajaloos on sellised muutused olnud alati vaevarikkad – aga vältimatud ja väga olulised.
Miks me kannatusi ikka veel „normaliseerime“?
Elusolendite kannatuste lubamatus tundub iseenesestmõistetav – ja ometi võimaldame me neid kannatusi eri viisidel edasi. Sellel on kultuuris ja ajaloos sügavad juured. Üheks mõjukaks näiteks on filosoof René Descartes (17. sajand), kelle ideedel oli suur mõju Lääne mõtteloos. Descartes’i käsitluses oli vaim/hing ainult inimesel, loomadel aga üksnes keha – justkui „loom-masin“. Sellest vaatepunktist järeldus, et loomadel ei saa olla teadvust, valu ega kannatusi, muutis nende kohtlemise lihtsasti õigustatavaks.
Tänapäevane teaduslik arusaam on sellise vaate ammu ümber lükanud: paljud loomad on kognitiivsed, nad tunnevad ning kogevad nii valu ja kannatusi kui ka positiivseid seisundeid (nt turvatunnet ja rõõmu). Paraku on tee teaduslikust teadmisest igapäevapraktikasse ja õigusruumi pikk. Arutatav eelnõu on üks samm sellel teel.
Loomade heaolu miinimum: „viis vabadust“
Rahvusvaheliselt on loomade heaolu hindamisel levinud raamistik loomade viis vabadust. See kirjeldab miinimumi, mis peaks olema tagatud nende loomade puhul, kes on inimese kontrolli all.
- Vabadus janust ja näljast
Tagatud peab olema pidev ligipääs puhtale joogiveele ning liigile sobivale toidule, mis hoiab tervist ja elujõudu. - Vabadus ebamugavusest
Tuleb tagada sobiv keskkond, peavari ja mugav puhkeala (sh temperatuur, ventilatsioon ja allapanu). - Vabadus valust, vigastustest ja haigustest
Olulised on haiguste ennetamine ning kiire diagnoos ja ravi, sh veterinaarabi kättesaadavus. - Vabadus loomuomasele käitumisele
Vaja on piisavat ruumi, liigile vastavaid pidamistingimusi ja võimalust suhelda liigikaaslastega. - Vabadus hirmust ja kannatustest
Kohtlemine ja tingimused peavad vältima psüühilist stressi ning kannatusi.
Miks see raamistik oluline on? See katab nii füüsilise kui ka vaimse heaolu miinimumnõuded, on paljudes riikides aluseks õigusaktidele ja järelevalvele ning kehtib kõigi loomaliikide kohta – mitte ainult tootmisloomadele.
Miks peab seadusandja sekkuma?
Tööstuslikus tootmises, kus tootjad konkureerivad omavahel, on üksikul ettevõtjal keeruline teha loomade heaolu parandavaid muudatusi ka siis, kui tahe on olemas – sest muutused toovad kaasa kulusid ning alati on oht, et keegi „mängib reeglitest mööda“. Seetõttu on reeglite looja – seadusandja – roll eetiliste otsuste tegemisel määrava tähtsusega. Praegu oleme harukordselt heas olukorras: ettevõtjate heatahtlik algatus ja seaduseelnõu toetavad teineteist. Paremat hetke sisuliseks sammuks on raske ette kujutada.
Seisukoht ja üleskutse
Sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu ja kutsuvad kõiki rahvasaadikuid seda toetama. Iga viivitus tähendab jätkuvaid kannatusi.
Eestis peetakse puurides ligikaudu 660 000 kana. Need loomad kannatavad ka praegu – sel hetkel, kui me sellest räägime. Protsentuaalselt on puurikanu rohkem vaid Maltal. Eestis on puuris ligikaudu 77% munakanadest, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on umbes 37%. Selles võrdluses oleme Euroopa viie tagurlikuma hulgas. Astume sellest seltskonnast välja.
Kokkuvõte: see eelnõu on samm, mis aitab vähendada valu ja kannatusi ning viia meie praktika kooskõlla tänapäevase teadmise ja elementaarse eetilise vastutusega.