Eelnõude kooskõlastamine ja hea õigusloome – Riigikogu saali kõne
Kõne 06.05.2026
Austatud juhataja! Head kolleegid! Alustan lihtsa küsimusega: miks on vaja eelnõusid kooskõlastada ja arvamusi küsida, kui otsused tehakse nagunii ära kitsas ringis? Kui see küsimus kõlab ebamugavalt, siis just seetõttu tulebki sellele vastata.
William Shakespeare’i „Hamletis” kõlab kuulus lause: „Midagi on mäda Taaniriigis.” Seda öeldakse siis, kui miski on sügavalt valesti ka siis, kui püütakse jätta muljet, et kõik on korras. Mõnikord ei ole probleem esmapilgul nähtav, kuid ta on olemas – moraalse või poliitilise korratusena, mis hakkab lõpuks murendama usaldust.
Täna on meie arutelu keskmes seadusloome põhimõtted. See ei ole tehniline vaidlus juristide vahel – see on küsimus sellest, kuidas me siin riigis reegleid loome, kelle häält me kuulame ja kelle oma eirame. Ja ma ütlen ette: „Hamleti” mõte on siinkohal väga ajakohane.
Head kolleegid, õigusloome tähendab reeglite loomist – reeglite, mille järgi toimib ühiskond, majandus ja riik. Reeglid ise ei ole midagi uut: tavaõigusest kuni kirjalike seadusteni. Juba ligi 4000 aastat tagasi Mesopotaamias püüti kirjalike reformidega korrastada võimu ja ühiskonna suhteid. Reegleid loovad nii impeeriumid ja despootiad kui ka demokraatiad. Küsimus on aga selles, kuidas reegleid luuakse.
Demokraatias ei määra seaduse kvaliteeti ainult see, mis lõpptulemus paberile kirjutatakse, vaid ka see, milline oli teekond selle tulemuseni: kas kaasati huvirühmi, kas avalikkusel ja kodanikuühiskonnal oli päriselt võimalus osaleda, kas kuulati teadust ja hinnati mõjusid. Sest lõppkokkuvõttes loome me siin reegleid inimestele – reegleid, mille järgi nad peavad elama.
Paraku on üha rohkem näha suhtumist, justkui oleks kodanikuühiskond vaid väike hulk „tüütuid” inimesi, kes segavad „päris otsuste” tegemist. Otsuseid eelistatakse teha väikeses ringkonnas ning kui kellelgi tekib küsimusi või vastuväiteid, siis nähakse neid takistusena, mitte demokraatia loomuliku osana.
Tahan tuua ühe konkreetse näite – Kliimaministeeriumis menetluses oleva metsaseaduse. Mäletame, et metsaseaduse muutmise mõte tulenes varasemast poliitilisest kokkuleppest: raiemaht ei tohiks ületada juurdekasvu. Eesmärk oli lihtne ja mõistetav – metsandus peab olema kestlik.
Paraku on praeguse koalitsiooni valikutes suund liikunud vastupidisesse: sisuliselt püütakse tagada jätkusuutmatu metsanduse võimalus enam kui kahel kolmandikul metsamaast. Ja oluline on rõhutada – nii suure sisulise pöörde puhul ei räägi me enam detailidest, vaid strateegilisest kursimuutusest.
Selle juures teeb murelikuks menetluse viis: sisulisi muudatusi tehakse ilma väljatöötamiskavatsuseta. Ei ole olnud mõjude hindamist, ei ole olnud sisulist teadlaste kaasamist. Jääb mulje, et kusagil „tehakse ära” ja avalikkus peab hiljem kohanema.
Veelgi enam: eelnõu avalikustatakse, seejärel tehakse sinna muudatusi – tõenäoliselt olulisi –, kuid neid muudatusi ei taheta enam uuesti avalikkusele avada. Siis korraldatakse justkui „tutvustamine” väikesele ringile, kuid ilma selge ja õigeaegse ligipääsuta materjalidele. Nii ei saa tekkida sisulist arutelu. Nii ei saa kodanikuühiskond osaleda.
Head kolleegid, see ei ole hea õigusloome tava. See ei ole seaduste tegemine inimeste jaoks. See ei ole läbipaistvus ega päris kaasamine – ja see on vale.
Me ei saa seda vaikides taluda. Selline praktika lammutab kodanikuühiskonda, lõhestab ühiskonda ja kasvatab inimeste võõrandumist oma riigist. Kui me tahame, et inimesed usaldaksid seadusi, peavad nad nägema, et seadusi tehakse ausalt, avatult ja argumentidele toetudes.
„Midagi on mäda Taaniriigis” – ja kui me ei paranda oma õigusloome kombeid, siis peame ühel päeval ütlema sama Eesti kohta. Mina sellega ei lepi. Kutsun üles taastama hea õigusloome põhimõtted: päris kooskõlastamine, päris avalikustamine, päris mõjude hindamine ja päris kaasamine.
Aitäh!