Advokaadibüroo Soraneini kallutatud analüüsil võib olla Eesti loodusele hävitav mõjuSorainen

Avaldatud Eesti Päevalehes 29.11.2025

On ilmne, et selle analüüsi eesmärgiks on luua õigustus sellele, et toormekriisis puidutööstusele vabastada võimalikult palju looduskaitsealust metsa.

See on sisemiselt vastuoluline, ökoloogiliselt karjuvalt ebakompetentne, esitab andmeid puudulikult ning teeb järeldusi ja annab soovitusi, mida pole võimalik antud analüüsi põhjal teha.

Tellija vildakas ja ebasiiras tahe

Analüüsi pealkirjaga „Dereguleerimine ning looduskaitselised piirangud metsade majandamisel – rahvusvaheline võrdlus ja ettepanekud Eestile“ tellis riigikantselei nn efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale sisendi andmiseks.

Seda võiks oma ülesande püstituses, pinnapealsuses ja kallutatuses pidada isegi halenaljakaks, kui just selline konkreetsete ettevõtjate lühiajaliste ja kitsaste majandushuvide eelistamine poleks nii kurjakuulutav. Reeglina määrab ju tellija, mis saundiga muusikat mängitakse, kuid antud juhul peksavad tellija maitsest üle puidutööstuse rütmieelistused.

Et anda sisendit „avaliku sektori bürokraatia vähendamist puudutavateks otsusteks“, pidi advokaadibüroo võrdlema Euroopa Liidu ja Eesti looduskaitse regulatsioone, sealhulgas selgitama, kas Eesti pole ületanud neist tulenevaid miinimumnõudeid (sic!).

Edasi peab selgitatama, kui palju on metsi kaitse all Soomes, Rootsis ja Lätis ja kuidas on võimalik liikuda bürokraatiavabama (loe: looduskaitset kaotava) metsapoliitika suunas.

Sihilikult valesti püstitatud ülesanne

Analüüsi lähteülesande püstitus on pentsik. Miks võrrelda Eesti looduskaitse süsteemi Soome, Rootsi ja Lätiga, kui kõigis kolmes võrdlusriigis on looduskaitse kehvemal järjel ning metsandus kaugeltki mitte kestlik ja keskkonnasäästlik?

Looduskaitset käsitletakse kui liigset bürokraatiat metsandusele, kuigi bürokraatiaga on sel vähe pistmist. Kui viimast vähendada soovitaks, siis peaks tähelepanu all olema mitte elukeskkonna säilimiseks seatud looduskaitselised piirangud, vaid metsaseadus.

Jõulised järeldused, millel pole analüüsiga pistmist

Analüüsis esitatakse terve hulk ettepanekuid selle kohta, kuidas looduskaitset nõrgestada.

Väga sageli käivad need ettepanekud aga analüüsi endaga hoopis eri radu. Sealt küll püütakse neile kinnitust leida, aga enamasti jäetakse laiem kontekst ning ühe või teise piirangu sisuline eesmärk täielikult arvestamata. Inglise keeles kutsutakse seda „cherry picking“ ehk vaid endale kasuliku info väljanoppimiseks.

Osade ettepanekute sisuks on üsna spetsiifilised muudatused juba menetluses olevas looduskaitse seaduse eelnõus. Need päris kindlasti ei järeldu eelnevast palju üldisema skaalaga analüüsist. On ilmne, et need tulenevad kellegi spetsiifilistest omakasuhuvidest.

Mõned neist on sõna otseses mõttes kurioosumid. Näiteks analüüsi autorite soovitus loobuda uues seaduses „ettepanekust kaitsta ökoloogilist funktsionaalsust.“ Midagi nii asjatundmatut saab väita vaid keegi, kellel puudub igasugune ökoloogiline kirjaoskus.

Üks ettepanek veidram kui teine

Analüüsi autorite ettepanek: „Täiendada LKS-i (looduskaitse seadus – toim) selliselt, et uute rangete looduskaitseliste piirangute kehtestamisel tuleb eelistada riigimaad.“

Sellist sõnastust pole ühegi võrdlusmaa looduskaitse seaduses, sest keskkond ja loodus ei sõltu maaomandist. Just selle pärast pole kõne all olevate maade seadused teinud looduskaitsepiirangute seadmisel vahet riigi ja eramaa vahel.

Teine asi on praktika. Selleks, et arvestada eraomanike õigustega, tehakse nii Eestis kui ka kolmel võrdlusmaal looduskaitsealasid eramaale nii vähe kui võimalik. Kõigi nelja maa seadus ja praktika on sarnane. Kust siis tuleb see ettepanek? Analüüsist see ei saa tulla.

Veel üks ettepanek: „Vähendada keelde ja piiranguid kaitsealade kaitse-eeskirjades“.

Selle põhjenduseks on – keelde ja piiranguid olevat liiga palju. Seda väites pole vähimalgi määral süvenetud ühegi looduskaitselise piirangu sisulisse põhjendusse, tuntud huvi looduskaitselise vajaduse, mõne kaitseobjekti ajaloo, ökoloogia ja muu tausta vastu. Lihtsalt pinnapealselt on analüüsitud Soome, Rootsi ja Läti seaduseid ning vähemalt tekstist pole näha, et oleks üldse analüüsitud sealseid kaitse-eeskirju.

Niisiis, pole vaja mingeid teadmisi meie või võrdlusriikide keskkonnaseisundi detailidest, konkreetse kaitstava ala kaitse-eesmärgist, vaid aitab vaid teiste riikide seaduste üldisest juriidilisest analüüsist? Saame teada, et on lihtsalt liiga palju, aga kui palju on liiga palju ja millised piirangud on liigsed, seda juristid ei selgita. Ega saagi, sest kaitse-eeskirjade üle otsustamiseks on vaja hoopis teistsugust teadmist – ökoloogilist.

Heidetakse ette, et meil ei tohi Natura aladel raiuda, aga, näe, Soomes ja Rootsis võib, vaja on ainult mõjuhinnangut.

Analüüsi koostajad nagu ei tea või ei taha teada, et väga pikka aega sai Eestis Natura aladel raiuda ja seda ilma igasuguse mõjuhinnanguta, lihtsalt selle pärast, et meie seadus polnud kooskõlla viidud Euroopa Liidu Loodusdirektiivi nõuetega (huvitav küll, miks?).

Siit tulid ka need skandaalsed juhtumid, kus Natura toetust saadi vaatamata sellele, et mets oli seal hoopis lagedaks raiutud. Juristid nagu ei teakski, et käimas on Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus just seetõttu, et oleme Natura alasid raiunud lausa ilma mõjuhinnanguta. Seetõttu käib praegu ka mõju hindamise seadustamine.

Arusaamatu on ettepanek „Kaotada hoiualal lageraielangi ja turberaie langi maksimaalse suuruse piirang“.

Selgituseks on öeldud: „Range pindalaline piirang ei ole vajalik, kui kaitseväärtused säilivad, sh on juba tuvastatud, et elupaiku, kasvukohti ja liike ei kahjustata“. Aga selle piirangu eesmärk ongi see, et kaitseväärused saaksid üldse säilida.

Huvitav on ka ettepanek „Loobuda eelnõu 612 SE (looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seadus) muudatusettepanekust perioodiliselt kasutatava ala kohta“.

Selle põhjendus on lakooniline: „Tegemist on ülereguleerimisega, mis riivab ebaproportsionaalselt maaomanike õigusi ega taga õigusselgust.“ Väidetakse, et „Riigikohus on selgitanud EL õigusele tuginedes, et liigi elupaik on eriomaste abiootiliste ja biootiliste tegurite abil määratletud keskkond, kus see liik elab igas bioloogilise tsükli etapis.“

Siinkohal on riigikohtu teksti ilmselt sihilikult valesti tõlgendatud, sest riigikohus rõhutab just nimelt, et kaitsta tuleb sisuliselt, mitte formaalselt. Paljude kaitsealuste liikide puhul kogu elupaika. „Perioodiliselt kasutatav ala“ ongi selline ala, kus liik elab oma bioloogilise tsükli mõnes etapis ehk see on kahtlemata liigi elupaiga osa.

Suuremad küsimused on tellijale

Aga aitab detailidest, veidrusi on käsitlemiseks liiga palju.

Miks selline analüüs üldse telliti ja miks ei võinud seda koostada ministeeriumi ametnikud? Nemad on kahtlemata märkimisväärselt kompetentsemad selles, miks looduskaitseseaduse sätted on sellised, nagu nad on. Jääb mulje nagu riigikantselei ei usaldaks riigiametnikke. Miks pidi see tellitama era-advokaadibüroolt, kel kliendisuhteid just analüüsiga haakuvatel teemadel?

Miks kiideti heaks ekslike lähtekohtadega, pinnapealne ja kallutatud analüüs? Kes analüüsi vähegi loeb, saab ju aru, et selle põhjal ei saa teha sisulisi järeldusi.

Analüüsi teeb kõlbmatuks ainuüksi see, et juriidika ei saa põhimõtteliselt olla põhialuseks, et otsustada, millised piirangud on vajalikud ja millised mitte. Täpselt samuti nagu pole juriidika põhjal võimalik otsustada haige inimese ravi üle, siin ei aita ka võrdlused teiste maadega.

Aga äkki see polegi eesmärk? Võibolla hoopis tahetakse, et oleks näiline alus väita, et oleme tellinud põhjaliku rahvusvahelise analüüsi ja seda seejärel kasutada juba varem ette plaanitud sammude õigustuseks?

Neid, kes end sellest analüüsist läbi närivad, on ju üksikuid, aga kuulajatele kõlab usaldusväärselt ja soliidselt: „Vaadake, me tellisime rahvusvahelise põhjaliku analüüsi ja selle põhjal …“

***

Lõpuks peatuks kõnealusest analüüsist tõukuval Allar Jõksi Eesti Päevalehe arvamuslool „Looduskaitsel ei ole ülimuslikku seisundit inimeste hakkamasaamise ees“. Miks vastandada hakkamasaamist ja looduskaitset? See on vale ja eksitav. Meie elukeskkond on meie kõigi hakkamasaamiseks vältimatult oluline. Peame sellega jätkusuutlikult ringi käima. See on eriti oluline praeguses keskkonnakriisis.

Inimesi, kogukondi ja nende elukeskkonda, aga ka majanduslikke vajadusi tuleb käsitleda koos ja nii, et säiliksid võimalused hakkamasaamiseks ka tulevastele põlvedele. Toimetulekut on võimalik tagada keskkonna poolt etteantud piirides. Nagu on eraomandit võimalik käsutada viisil, et see ei hävita meie kõigi vara – terviklikku ja ökoloogiliselt veel toimivat elukeskkonda. Meie põhiseadus annab selliseks lähenemiseks suurepärased lähtekohad.