Karusloomafarmid ning nende keelustamise mõistlikkus
Artikkel ilmus ERR uudiste portaalis 15.09.2020
https://www.err.ee/1135243/tiit-maran-karusloomafarmid-ning-nende-keelustamise-moistlikkus
Minkide farmikasvatus saab toimuda vaid ökoloogiliste ja loomade heaoluliste kulude eiramise tõttu. Minkide farmikasvatus oleks mõistlik Eestis seadusega keelustada, kirjutab Tiit Maran.
Pentsikul kujul ja endast sõltumata olen sattunud karusloomafarmide keelustamise debatti. Ühelt poolt viitas maaeluministeerium oma karusloomafarme pooldavas seisukohas ekslikult mulle, nagu peaksin karusloomafarmide säilitamist vajalikuks, ja hiljem vabandas selle pärast. Teiselt poolt on Õhtuleht teemat käsitledes viidanud vastupidisele, refereerides minu arvamust, et mõistlik oleks farmid keelustada.
Sellises olukorras oleks asjakohane karusloomafarmide keelustamise teemat lahata.
Tunnistan, et pean mõistlikuks vähemalt mingifarmide keelustamist. Teiste liikide osas ei arva endal olevat piisavalt teadmisi, et lõpliku seisukohta kujundada. Minu arvamus selle kohta, et minkide farmikasvatamine tuleks keelustada, põhineb kolmel kaalutlusel: majanduslik, ökoloogiline ning eetiline ehk loomade heaolust lähtuv mõistlikkus. Loomulikult on need kolm kaalutlust omavahel tihedalt seotud.
Veidi mingifarminduse ajaloost
Minkide farmikasvatus sai alguse Põhja-Ameerikas 19. sajandi teises pooles ning jõudis 20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil Rootsi, Norrasse, Ühendkuningriikidesse, Taanisse ja Islandile.
Eestis tehti esimesi katseid minkide farmis kasvatamisel 1930. aastatel. Hoo sai farmikasvatus sisse aga peale Teist Maailmasõda, jõudes tipuni 20. sajandi lõpul. Toona oli Eestis kümmekond farmi ning minkide karja kogusuurus ulatus sadadesse tuhandetesse. Kahjuks pole täpset statistikat minkide tollasest farmindusest teada.
Urmas Saarma: karusloomafarmid kui COVID-19 leviku tõsine riskifaktor
Üleilmne turg mingi nahkade järgi kukkus järsult aastatel 1980 – 1990 ning see väljendus Eestis taasiseseisvumisajaks järele jäänud farmide kiires pankrotistumises. Tundus, et ajapikku lakkab minkide farmikasvatus täielikult või muutub väikesearvuliseks üksikute riikide nišimajanduseks.
Siiski läks teisiti. Aastatuhande vahetusel tõi Hiina majanduse kiire arenemine mingi farmindusse ootamatu pöörde. Tänu ostuvõimelisemaks muutunud Hiina turule kasvas järsult nõudlus karusnaha järele. Hinnad kerkisid järsult ja see tõi kaasa minkide farmikasvatuse buumi nagu ikka sellistes kullapalavikule sarnastes olukordades.
Sellel buumil oli üks huvitav eripära. Nimelt tootis Hiina ajakirjanduse andmeil ise ligi veerandi üleilmsest minginahkade kogusest. Samal ajal oli sealse naha kvaliteet madal ega vastanud Hiina põhjatuna näiva turu nõuetele. Hiina turu survel tekkis Euroopas ja Ameerikas “mingi karusnaha mull”, muutes karusloomakasvatuse lühiajaliselt äärmiselt kasumlikuks ning tuues kaasa uute farmide paanilise loomise pea kõikjal Euroopas, samuti Eestis.
Juba toona kõlas ajakirjanduses hoiatavaid hääli, et tegemist hetkelise mullistusega, sest Hiina turg muutub, samuti Hiina enda võimekus farmiskasvatuses suureneb ning Hiina turu loodetud ostuvõimekus, millega arvestati investeeringute tegemisel, ületab mäekõrguselt turu tegelikku nõudlust. Paraku jätkas mull kasvamist.
Praeguseks on mingifarminduse turumull lõhkenud, minginaha turuhind on järsult kukkunud. Seetõttu on kõikjalt Euroopas, kus mingifarmindus veel lubatud, see kas äärmiselt raskes majanduslikus seisus või täielikult kokku kukkunud.
Karusloomafarmide keelustamise eelnõu läbis esimese lugemise
Samadel põhjustel on minkide farmikasvatus lõpetanud oma tegevuse ka Eestis, täpselt nii nagu ennustasin aastaid tagasi toimunud riigikogu keskkonnakomisjoni istungil, kui avaldasin arvamust, et minkide farmikasvatuse pankrotistumine Eestis on vaid aja küsimus ning pole mõtet lasta investeerida eetiliselt probleemsesse majandusharusse, mis nagu nii kokku kukub. Toona tehti poliitiline otsus farminduse jätkamise kasuks.
Nüüdseks on siis farmikasvatuse keelustamise temaatika järjekordselt otsustamisel. Kolm põhjust, miks on mõtet farmikasvatus keelustada, olid asjakohased siis ja on ka nüüd.
Ökoloogiline kaalutlus
“Farmidest põgenenud toetavad juba looduses naturaliseerinud minke, muutes nende mõju teistele liikidele tugevamaks.”
Mink on kõige invasiivsema mõjuga võõrast päritolu imetaja terves Euroopas, kelle mõju on teada enam kui 47 pärismaisele liigile. Minkide põhiliseks loodusesse sattumise rajaks on regulaarne pagemine farmidest. Farmidest põgenenud toetavad juba looduses naturaliseerinud minke, muutes nende mõju teistele liikidele tugevamaks.
Minkide pagemist farmidest pole võimalik täielikult vältida, küll on võimalik seda hüppeliselt vähendada paljude lisameetmete rakendamisega. See aga, korralikult rakendades, teeb farmide ülalpidamiskulud märkimisväärselt suuremaks.
Loomade heaolu kaalutlus
Praegu on välja kujunenud skisofreeniline olukord, kus miinimumstandard minkide pidamiseks on loomaaedades ning farmides erinevad kui öö ja päev. Jääb mulje nagu lubaks loomade kommertseesmärkidel pidamine eetilistes kaalutlustes allahindlust. Kui aga rakendada minkide farmikasvatuses täies ulatuses kõiki mõistlikke heaolustandardeid, kerkiks minkide naha väljamüügihind sedavõrd, et farmikasvatus muutuks majanduslikus mõttes absurdseks.
Kristina Mering: karusloomafarmide keelustamine on kui samm uude ajastusse
Ehk siis praegune farmikasvatus saab toimuda vaid ökoloogiliste ja loomade heaoluliste kulude eiramise tõttu.
Majanduslikud kaalutlused
Minkide nahkade järgi on nõudlus järsult langenud ning me oleme suuresti jõudnud tagasi eelmise sajandi lõpu seisu, kus karusnahaturg kiratseb kokkukukkumise piiril. Ees pole näha ka ühegi suure ja rikka turu avanemist. Hiina turg muutub samuti ajaga eetilisemaks ning seetõttu sealne vajadus karusnaha järgi väheneb, teisalt suureneb sealse karusnahakasvatuse kompetents kvaliteetse naha tootmisel. Seega pole uut mulli pole tulemas.
Covid-19 ja minkide farmikasvatus
Ootamatult on minkide farmikasvatus muutunud probleemseks COVID-19 pandeemia kontekstis.
Aprillis avastati COVID-19 Hollandi mingifarmides ning viirus avastati uuringute edenedes enam kui veerandsajas farmis. Avastati, et mingitel võib olla haigussümptomeid ja nad võivad olla ka viiruse kandjad ilma sümptomiteta. Tehti kindlaks ka nakkuse kandumine mingilt töötajale.
See on ainuke teadaolev näide peale viiruse esimest ülekannet inimesele, mille puhul viirus on kandunud teiselt imetajaliigilt tagasi inimesele. Hollandis võeti COVID-19 viiruse esinemist mingifarmides väga tõsiselt, sest farmid võivad sisuliselt kujuneda peidetud nakkusallikateks.
Juunis võeti vastu otsus hukata kõik mingid nakkusega farmides ja hukatud loomade arv ületab 1,5 miljoni piiri. Hollandi parlament hääletas mingifarmide kiirendatud korras keelustamise poolt.
COVID-19 viirus on avastatud veel Taani, Hispaania ja USA farmides tuues kaasa erakorralised meetmed viiruse leviku takistamiseks, sealhulgas ka minkide hukkamine.
Kokkuvõtteks
Kõike eeltoodut kokku võttes tekib küsimus, miks peaks Eestis minkide farmikasvatust tulevikus jätkama. Varasema debati ajal oli üheks põhiliseks argumendiks keelamise sotsiaalmajanduslik mõju, kuid seegi vastuargument on minetanud oma tähenduse.
Vastu võiks väita, et miks farmipidamist keelustada, kui neid nagunii pole. Ühelt poolt õige, aga teisalt oleks eetilises ja ökoloogilises mõttes mõistlik see ka seadusega keelustada. Üleilmselt mõjuks see kindlasti hästi Eesti mainele.