Kes ma olen?

Filmis „Värvilised unenäod“ küsib väike plikatirts Kati vaatajalt „Kes sa oled?“

Väärt küsimus igasse hommikusse.

Olen Tallinnas sündinud linnapoiss, kes oma rübliku- ja noorukiaastate suved seikles isa loodusfilmigrupiga igal pool Eestis kogedes suurt elurikkust meie maal, aga mis veelgi olulisem, vanade tarkade loodusmeeste ja naiste jutte ja suhtumisi elukeskkonda. Tudengipõlves lisandusid iga-aastased mägi- ja kõrbematkad endise Nõukogude Liidu aladel. 

Lõpetasin Tartu Ülikooli diplomiga kui bioloogia-keemia õpetaja ja keskkonnakaitsja. Pärast Eesti vabanemist kaitsesin ühena esimestest zooloogia alal teadusmagistrikraadi, hiljem doktorikraadi ökoloogias.

Enamiku oma elust olen olnud seotud Tallinna Loomaaiaga. Mu tegevuse põhikese on olnud Euroopa naaritsa kui maailma ühe enim ohustatud pisikiskja kaitse ja taastamine. See on kaasa toonud palju rahvusvahelist tegevust, sealhulgas enam kui kuue aastane koostöö Oxfordi Ülikooli kuulsa WILDCRU meeskonnaga. Sealsamast on välja kasvanud tihe koostöö nii Maailma Looduskaitse Liidu Liigikaitse komisjoni spetsialistide gruppidega kui ka punast nimistut koostava meeskonnaga.   

Praktilise poole pealt olen loonud ja juhtinud pikaajaliselt Euroopa naaritsa rahvusvahelist paljundusprogrammi, Tallinna Loomaaia liigikaitseuuringute laborit ning naaritsa paljunduskeskust. Viimase tegevuse tulemusena sai võimalikuks naaritsa kestliku populatsiooni loomine Hiiumaale, mis on garantii naaritsa säilimisele Eestis ja mujal maailmas. Naaritsa taastamisega seoses oleme teinud arvukaid teadusuuringuid, mille tulemused on vormitud teadusartiklitesse. Teise saarelise populatsiooni loomine on praegu käsil Saaremaal. Kogemused Hiiumaal on olnud olulised teenäitajad samalaadsetele ettevõtmistele Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal jne. 

Muu töö kõrval olen olnud tegev CITESi ehk Washingtoni Konventsiooni teadusnõunikuna juba enam 40 aastat. See on aidanud mõista, kuidas toimib  rahvusvaheline keskkonna- ja looduskaitsepoliitika.

Alates 2016. aastast olin Tallinna Loomaaia direktor. Selles töös oli mulle olnud olulisim, et loomaaed näeks oma põhiülesandena loodusharidust, loodushoidu ja teadustegevust ning kannaks endas ideed hoolivusest kõikide eluvormide sh ka inimese vastu. Lisaks on see olnud üks suur õppimine inimestega suhtlemisel ja organisatsioonijuhtimisel.   

Viimased kümmekond aastat on mind süvenevalt saatnud mure selle pärast, miks meie praegune kultuur, ühiskond ja tsivilisatsioon käituvad niivõrd ennast ning teisi eluvorme hävitavalt. See on mind viinud pikkadele uurimisretkedele antropoloogia, kultuuriajaloo, filosoofia, põliskultuuride uuringute, poliitikateaduste ja muudesse maailmadesse, eesmärgiga mõista suurt tervikut, mille osa me oleme ning kuidas sellest arusaamine on raskendatud meie silmi katva inimkesksuse kae tõttu. Sealt on tulnud ka veendumus, et on ülim vajadus edendada võimalikult kiiresti looduskultuuri, et meie praegune valdav kultuur saaks elukeskkonda mõistva ja hindava värskema sisu.

2023. aastal avasin oma elus ootamatu lehe. Osutusin sotsiaal-demokraatide nimekirjas riigikogusse valituks. Saadikuna keskendun eelkõige elukeskkonna probleemidele, mille olulisus saab järjest enamatele arusaadavaks. Pean kohalike kogukondade ja elukeskkonna probleemide lahendamist lahutamatult seotuks.

Mida muud mulle meeldib teha? Kindlasti matkata inimradadeta looduses, uidata süstaga mööda erinevaid veeteid, puhata oma pelgupaigas Hiiumaal, otsida põnevaid eluvorme loodusest ning neid fotodes jäädvustada, kuulata vanu elutarku inimesi maakohtades ning lugeda ja mõtiskleda …