Keskkonnakriisi ei saa lahendada lõputu majanduskasvu ootuses
Avaldatud ERR Uudistes 08.07.2025
Lugesin teatud tüdimusega energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti ülevaadet Eesti seisukohtadest Euroopa 2040. aasta kliimaeesmärkide kohta. Selles kõlas ikka see vana ja abitu mantra – hambutu püüe lahendada keskkonnakriisi nii, et puutumata jääks meie ühiskondi juhtivad majandus- ja rahandusmudelid. Ehk siis katse lahendada probleemi, juurpõhjuseid puutumata.
Loomulikult pole selline suhtumine minister Suti eripära, tegemist on üldise vastuoluga meie otsuste aluseks olevate mõtlemismudelite ja reaalsuse vahel. Sellele lisandub ositi peaaegu religioosne usk progressi ning uute tehnoloogiate võimesse saavutada võimatut – lõputut kasvu lõplikus ruumis.
Selline usk on kasvanud koos nn tööstusrevolutsiooniga, mille käigus uskumatult odav fossiilenergia võimaldas üles ehitada praeguse ülikeeruka ja järjest energianäljasema ühiskonna. Kangesti tahaks vanamoodi edasi lasta, aga vanad mõttemudelid ei tööta ning uute loomine ja omaks võtmine on keeruline ja raske. Sestap kulub lõputu aeg rahmeldamisele ja sagimisele nendesamade piiride juures, sisulistele probleemidele aga otsa ei vaadata.
Kristen Michali sõnastatud põhimõte, et majandus peab jääma looduse poolt etteantud piiridesse, oleks hea ja igati asjakohane juhtlause pikaks ajaks. Kahjuks toimib tema juhitav valitsus vastupidises suunas – see on uskumatult tagurlik kahepalgelisus meie tuleviku suhtes.
Aga võtaks siis minister Suti mõningad ERR-is väljaöeldud seisukohad vaagida.
“Täidame eesmärke vaid siis kui selleks on olemas tehnoloogiad.”
Minister Sutt tõi välja, et Eesti nõustub 2040. aastaks Euroopa Liidu plaaniga vähendada võrreldes 1990. aastaga süsinikuheidet 90 protsenti, aga vaid juhul, kui eesmärkide elluviimiseks on olemas vajalik tehnoloogia. Nii et andke meile tehnoloogia, küll me siis teeme. Silmas peetakse siin süsiniku püüdmise ja ladustamise tehnoloogiad. Paraku on nii, et kuigi teoreetiliselt on vastavad tehnilised lahendused olemas, on nende rakendamine lootusetult kallis või siis vajavad taastumatut tooret koguses, mis kusagil mujal maailmas keskkonnakriisi hüppeliselt suurendavad.
Väide, et tehnoloogiad lähevad ajaga odavamaks, on muidugi nunnu. See kehtis aegadel, kui maailm nii energia kui ka materjalide osas tundus lõpmatu, aga praegusel ökoloogilise kitsikuse ajastul, kus kõike süvenevalt napib, pole see tõsiseltvõetav, pigem iseenda petmine. Teisisõnu, praegust sõnastust peab lugema nii, et Eesti eesmärkidega ei nõustu, saagu tulevikus mis iganes.
Sellise päästjatehnoloogia ootamine on pentsik, sest süsiniku sidumise ja ladustamise suurepärane tehnoloogia on olemas iidsetest aegadest. Seda on väga põhjalikult testitud ja täiustatud. Ta on rakendatav praktiliselt kõikjal. Selle tehnoloogia nimi on fotosüntees, just see, mille abil rohelised taimed päikeseenergiat kasutades süsinikku elusainesse salvestavad. Tehnoloogia on äärmiselt efektiivne kõikjal elukeskkonnas. Pole vaja midagi leiutada, pole vaja taastumatuid maavarasid. Veelgi enam, see tehnoloogia annab meile ääretult palju lisahüvesid. Vaja vaid, et elukeskkond saaks tööstusest häirimatult toimetada ning kus vaja, seda tehnoloogiat soodustada, sellele ruumi anda.
Aga elukeskkonnale vajaliku ruumi tagamine ei võimalda ju lõputut majanduskasvu ja laienemise illusioonis edasielamist! Eestis on suurepäraseks näiteks majanduse eelistamisest tulevikule soov kapseldada elukeskkond 30 protsenti – 70 protsenti mudelisse. Valede rakenduste tõttu on meie maakasutus, sealhulgas eriti metsandus, juba muutunud kasvuhoone gaaside sidujast heitjaks. Plaan muuta 70 protsenti Eesti metsamaast toormepõlluks vaid suurendab heidet ning on vastuolus ükskõik milliste pürgimistega kliimaeesmärkide täitmisele.
“Kliimapoliitika küpsus”
Minister Suti väitel näitab Euroopa Liidu 2040. aasta kliimaeesmärkide ümbersõnastamine suuremat küpsust kliimapoliitikas. Ma tõlgin, kui lubate: kogu rohepöörde rohelise tööstusrevolutsioonina käsitlemine oli olemuslikult vale ja ei saanud õnnestuda. Praegusele lõputule kasvule orienteeritud majandusmudelile on selga traageldatud roheline pintsak, mille mustrites põimuvad usk tehnoloogilistesse imedesse ja innovatsiooni. Aga see ei muuda pintsakus peituvat järjest ülekaalulisemat keha, mis elukeskkonna piiridega ei oska ja ei taha arvestada. Paraku on just seda keha vaja muuta, mitte kõlavate nimedega uusi pintsakuid kokku traageldada. Küsimus on pigem selles, kas ekslikult rajalt õigemale liikumine on võimalik ja kuidas seda teha.
“Tegeleme kliimaga vaid nii palju ja vaid siis, kui konkurentsivõime ei saa kahjustatud.”
Minister väidab, et Eesti huvi on võtta endale vaid selliseid kliimakohustusi, mis ei kahjusta ei meie ega ka Euroopa konkurentsivõimet. Esitatud väites, nagu ka kogu Euroopa Liidu puhta tööstuse kokkuleppes, peitub sisuline vastuolu.
“Konkurentsivõime” tähendab Maailma Majandusfoorumi definitsiooni järgi riigi võimekust rohkem toota. Nii et kliima ja keskkonnakriisi lahendamisega tegeleme vaid nii palju ja viisil, mis ei sega meie majanduslikke ambitsioone kasvada ja laieneda. Igaks juhuks märgin, et jutt on eksponentsiaalsest kasvust, see tähendab järjest kiirenevast kasvust. Kui näiteks majanduskasv on kaks protsenti aastas, siis majanduse kogumaht kahekordistuks 35 aastaga, millega paratamatult kaasneb järjest suurenev nälg selleks vajamineva energia, toorme ja ruumi järele.
Tahaks küsida, kas ühel hetkel tuleb aeg, kus saab nentida, et nüüd on kõik hästi, enam ei pea majandus kasvama, enam ei pea võistlema teiste riikidega konkurentsivõimes. Kas saabub kunagi päev, mil ütleme, et me oleme rahul? Kui seda pole, siis kliima, elukeskkonna ja oma rahva mõttes võitleme majandusrindel kindlasti edukalt võiduta lõpuni.
“Täidame eesmärke vaid siis, kui selleks on loodud eeldused.”
Ministri sõnul on oluline, et Eesti ei võta üle jõu käivaid eesmärke, mille täitmiseks pole eelduseid. Loomulikult pole täitmatute eesmärkide seadmine mõistlik. Paraku on mündi teise poole peal küsimus sellest, mis juhtub siis, kui eesmärgid jäävad täitmata. Meenutuseks, Pariisi lepe püsida 1,5 kraadi piires 2030. aastaks ületati eelmisel aastal. Nii USA kui ka kogu Lääne-Euroopa, rääkimata Kagu-Aasiast, kõrbevad juba teist suve äärmusliku kuumuse käes. Meie õnneks ja õnnetuseks on Eestit õnnistatud imelise jahedusega. Jaheduse vastu aitab õige kehakate, aga liigse kuumuse vastu rohtu pole. Paraku pärsib meeldiv jahedus meie võimet süvitsi mõista meie ees seisvaid lähituleviku väljakutseid ning soovi nendega hakkamasaamiseks panustama. Ebameeldivat ja raskestimõistetavat on lihtsam eirata või eitada.
Kliimamuutuse ohjeldamine on ühine üleilmne ettevõtmine ning selle tulemuslikkus ei sõltu üksi Eestist. Viimased paar aastat ei tekita erilist optimismi ning kõik viitab sellele, et soojenemist vastuvõetavates piirides hoida pole võimalik. See ei tähenda, et selle poole ei pea püüdlema, kasvõi selleks, et meie lastel poleks ületamatult raske. Kuna aga oleme suurte muutuste lävel, siis peab valitsus tegelema kaitsevõime kasvatamise kõrval meie ettevalmistamisega kliimamuutusteks, et me oleksime suutelised kohanema. Seda nii meie ühiskonna (sh majanduse), kogukondade, kultuuri kui elukeskkonna vaates. Seda ei tee keegi peale meie endi, keegi ei pane meile selleks kohustusi, need peame ise võtma. Paraku on selles vallas pea kõik tegemata ja ripakil. Oleme kaitsetud ja ettevalmistamata paratamatute muutustega toimetulekul.