Keskkonnaprobleemid on meie hinge peegeldus

Artikkel ilmus ajalehes “Postimees” 03.06.2019
https://leht.postimees.ee/6698744/tiit-maran-keskkonnaprobleemid-on-meie-hinge-peegeldus

Olen väga pikka aega tegelenud loodushoiuga ning püüdnud kursis olla, mis toimub maailmas nii looduse enda kui ka loodushoiu ideedega. Kümmekond aastat tagasi süvenesin huviga enamikku mulle ette jäänud kirjutistesse, mis puudutasid liikide ja elupaikade ohustatust ja ettevõtmisi nende alalhoiuks. Viimase viie aasta jooksul on populatsioonide ja liikide allakäiku puudutavad aruanded, artiklid, ülevaated, intervjuud ja kõiksugused kirjutised nii teaduskirjanduses kui ka ajakirjanduses laiemalt muutunud ühtlaseks peaaegu igapäevaseks rõõmutuks infotulvaks, millesse ei jõua ka kõige parema tahtmise juures süveneda.

Loodusrikkuse järjest halvenevat käekäiku esiletoovate kirjutiste arvu hüppeline tõus on saanud uueks normaalsuseks, markeerides väga suuri muutusi, sõltumata sellest, kas nende tähendust mõistetakse või mitte.

Ka uudiste sisu on muutnud. Ühelt poolt koguneb hoogsalt andmeid selle kohta, kuivõrd keerukad ja läbipõimunud on eluvormide omavahelised suhted ning kuivõrd seotud on selle tervikuga inimene. Teiselt poolt on muutunud eluslooduse seisundit edastavate kirjutiste sisu. Kui varasematel aegadel moodustasid põhiosa lugejatele tuntud n-ö lemmikliigid, nagu suured kiskjad, esikloomad, eripärased sõralised ja röövlinnud, siis praeguse aja märk on teated massliikide arvukuse kiirest vähenemisest. Need on liigid, kelle peal püsivad ökosüsteemid.

Tasuks meenutada kahepaiksete, putukate, vihmausside ja korallide arvukuse ulatuslikku vähenemist. Maailma looduskaitseliit pidas veel hiljuti nn loodusrikkuste kriisipiirkonnaks Kagu-Aasiat, kuid praegu on neid esile tuua järjest keerulisem. Populatsioonide ja ökosüsteemide seisundi halvenemine leiab ühel või teisel viisil aset kõikjal.

Milleks siis kõik looduskaitselised pingutused, kui inimkonna toimimise praeguse epohhi põhialused toovad kaasa paratamatu elurikkuse vähenemise? Kas me ei peta sellega iseennast, tekitades looduskaitsest viigilehe, mis moonutab pilti tegelikkusest? Kas loodushoid oma praeguses vormis saab üldse olla tulemuslik? 2010. aastal ajakirjas Science avaldatud analüüsis leitakse, et vähemalt selgroogsete liikide seisund oleks ilma loodushoiuliste ettevõtmisteta viiendiku võrra halvem. Samas nendivad autorid, et praegune loodushoiualane tegevus ei suuda vähemalgi määral seista inimtegevuse järjest suureneva negatiivse mõju vastu. Seega, kas on üldse mõtet tegeleda tagajärjega – elurikkuse vähenemisega –, kui tähelepanu ei pöörata toimuva sügavamatele põhjustele?

ÜRO all tegutseva elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu IPBES 6. mail avalikustatud hiiglaslik aruanne tõstis korraks avaliku debati keskmesse elurikkuse üha kiireneva kadumise ja selle tähenduse. Aruande kokkuvõttev sõnum on enam kui karm. Kuigi nagu kõik komplekssete valdkondade ülevaated on see esmapilgul raskesti hoomatav ja seda isegi 39-leheküljelise kokkuvõtte tasemel. Siiski mõned üksikud arvud sellest aruandest: 75 protsenti maismaast on inimtegevuse tõttu tugevalt muudetud, 66 protsenti ookeanidest on inimtegevusest mõjutatud, 87 protsenti märgaladest on kadunud, pool maailmamerede korallriffidest on kadunud ja iga neljas liik on väljasuremisohus. Oluline on meeles pidada, et raportist väljavõetud arvud on kiirenevate protsesside praeguse hetke salvestused, mitte stabiilse seisundi väljendused. Ehk olukord läheb järjest hullemaks.

Raportis nenditakse, et olukord ei parane ilma ulatuslike muutusteta terves inimühiskonna senises toimimises, alates valitsemise viisidest kuni kasutusel olevate majandusmudeliteni. Viimane ei ole aga kerge, kuna muutuste taotlemine tekitab huvide konflikte praegusest seisundist lühiajalist kasu saajatega. Väljakutse on sedavõrd ulatuslik ja keeruline, et kergesti võib tekkida võimetuse ja lootusetuse tunne. Aga kes kaotab lootuse, see kaotab kõik.

Mis võiks olla peamised suured tõkked inimkonna suunamisel jätkusuutliku eksistentsi poole? Sellise küsimuse esitas ajalehe The Guardian ajakirjanik Jeremy Hance eelmise aasta juunis bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni tegevsekretärile Pasca Palmerile. Viimane tõi esile takistused poliitilisel tasandil.

Esiteks selle, et praegused globaalsed majandus- ja arengumudelid ei võta arvesse lihtsat tõsiasja, et loodusrikkus on igasuguse majandusliku süsteemi fundamentaalne osa. Tema arvates on siin tarvis sisulist muutust paradigmas ning liikumist sellise majandusmudeli rakendamisele, mis võtab arvesse, et igasugune majandus ja selle kasv on maataolises suletud süsteemis paratamatult piiratud ning saab toimida vaid selle ökoloogilistes piirides.

Teine probleem seisneb poliitilisest valimistsüklist tulenevas ühiskondlike otsustuste lühiajalisuses. Praeguste väljakutsetega tegelemine vajab pikemaajaliste eesmärkide seadmist ning planeerimist, mida ei võimalda aga väljakujunenud poliitilised süsteemid.

Kolmas tõke on poliitika- ja kultuurivaldkonna valdav arusaam, et inimene eksisteerib väljaspool ülejäänud elurikkust ning on ülimuslik ülejäänud looduse suhtes. See tegelikkuse nihkes peegeldus on meie praeguste probleemide üks oluline põhjus. Samamoodi nagu arusaamise puudumine sellest, et maa elutoetav võimekus on piiratud.

Praeguse inimühiskonna valdav vaatenurk on määratud valgustusaja sünnitise, inimkeskse humanistliku maailmavaatega. See pärineb ajast, mil maailm inimese ümber oli sedavõrd suur, et seda võis käsitleda lõputuna. Vahepeal on aga inimene oma võimsuselt ja mõjult kasvanud sedavõrd suureks, et maailm hakkab väikeseks jääma. Seetõttu muutub ka senise humanistliku suurnarratiivi rakendamine järjest raskemaks. Selle asemele pakutaval nn posthumanismil on kaks vastandlikku haru.

Esimene neist saab põhiidee tehnoloogia arengust ning usub, et teadus ja tehnoloogiline innovatsioon võimaldavad mahutada piiramatu majanduskasvu ning tehnoloogilise arengu maa piiratud ruumi ja luua nn tehnotäiustatud superinimese. Selle üks alamharu läheb veel kaugemale, nähes inimest vaid vaheastmena tehisintellekti tekkimisel. Teine suund kritiseerib humanismi inimkesksust ja proovib sellest lähtuvalt inimese olemust ümber mõtestada.

Suurte narratiivide tahtliku muutmise edukaid retsepte pole teada. Põhimõtteliselt võiks ette kujutada kaht võimalikku teed. Ülalt alla jõuga toimetatud totaalsed muutused viiks meid ühiskonnakorraldusse, milles me ei taha olla ja mille tegelikku tulemust ei tea keegi. Tagasivaade ajalukku ei anna põhjust uskuda sellise tee edukusse. Teine tee on sihiteadliku tegevusega uue narratiivi kandjate viimine sellise kriitilise hulgani, mis tooks kaasa selle kiirenenud leviku ja kinnistumise. Arvatakse, et uued ideed hakkavad iseeneslikult kanda kinnitama, kui neid toetab üle kümne protsendi ühiskonna liikmetest. Samas on selge, et iga uus idee ning kontekst, kuhu see langeb, on eriline. Sestap tuleb võtta üldistavaid uuringuid alati teatud ettevaatusega.

Kümnendik ühiskonnast pole küll vähe, ent on siiski sedavõrd realistlik eesmärk, et selle poole tasub püüelda. Narratiiv inimesest kui keskkonna eraldamatust osast pole iseenesest inimkonna ajaloos midagi enneolematut. Enamik häirimata põliskultuure lähtus niisugusest arusaamast. Samuti toetab sellist narratiivi kogu ökoloogiateadus.

Seega peab loodushoiulise tegevuse sisu kasvama praeguses olukorras millekski märkimisväärselt suuremaks kui liikide ja elukoosluste museaalsete eksponaatidena kaitsealadel säilitamine ning kaitsealade käsitlemine külastuskeskustena. See on midagi palju laiemat ja pakilisemat. See on püüe muuta kõiki inimtegevuse valdkondi läbivaid väärtushinnanguid ja maailmanägemist nii, et loodusrikkuse säilitamisest saaks oluline kaalutlus ükskõik milliste poliitiliste, majanduslike või finantsotsuste tegemisel.

Väärtushinnangute muutmine ja muutumine on keeruline ja pole kindel, mil määral on see võimalik. Kindel on aga, et selleks ei piisa lihtsast infopõhisest haridusest. Selle edutuse mõistmisest tulenes eelmise sajandi loodushoiu klassiku Aldo Leopoldi maaeetika. Ta kirjutas: «Peaaegu sajandipikkusest propagandast hoolimata liigub looduskaitse siiski teosammul ning edenemine seisneb enamasti harrastes dokumendipäistes ja konventsionaalses retoorikas. Neljakümnendate lõpul libiseme ikka iga edaspidi tehtud sammu kohta kaks tagasi. Tavapäraselt vastatakse sellele dilemmale, et vajame «enam looduskaitsealast haridust». Keegi ei vaidlusta seda, kuid kas on kindel, et tõesti üksnes hariduse mahtu on vaja suurendada? Võib-olla on midagi puudu ka hariduse sisus?»

Tänapäeva väljakutsetele saab vastu vaid kompleksne ja läbimõeldud keskkonnaharidus, mis seab eesmärgiks inimeste suhtumise ja väärtushinnangute muutmise. Viimase jaoks on muuhulgas vajalik aga emotsionaalse hariduse kaasamine. See puudutab vajadust ümber korraldada nii formaalne kooliharidus kui ka uue sisu ja tähenduse andmist informaalsele huviharidusele. Pole muidugi teada, milline on uus jätkusuutlik narratiiv, aga võib olla üsna kindel, et selles on olulisel kohal idee austusest teiste eluvormide ja keskkonna vastu ning inimese vastutus biosfääri terviku püsimise eest.