METSIK TEETAIM | Vesimünt kõrgub müntide ülemisel real
Avaldatud 25. augustil 2026 Hiiulehes
Korjasin jõekäärust vesimünti. Jalgupidi vees, varbad kindlalt põhjamudas, kõiksugu pisimutukad mu jalgade ümber sagimas. Sasisin vees kasvavalt vesimündipuntralt ümbert kinni ja lõikasin varred veepiirilt Nepaalist kaasa toodud hirsisirbiga läbi. Toona, kui Himaalaja mägedes kohaliku sepa tehtud sirbi ostuks hinda kombekohaselt alla kauplesin, mõlkus mul endal peas vastuseta küsimus: miks ma seda endale tahan? Nüüd siis selgus, miks. Selleks, et Hiiumaa väikese jõe käärust endale talveteeks ühte oma lemmikut, vesimünti, varuda.
Vesimünt on korraga meenutus ja kohalolu. Kummaline eeterliku lõhna pahvak neile, kes palju liikunud mööda jõgesid ja tunda saanud selle veeraja lummust. Selles lõhnas seguneb kodune eksootilisega. Selles peitub lapsepõlve piparmündimälestus, mida ilmestab meenutus märjast ja kuivast, metsikust ja tüünest, võõrast ja samas omasest. Selles lõhnas on korraga kevadise suurvee kõik teelt pühkiv jõud ning aeglaselt voolava vee rahulik mõtlus. Kõige rohkem aga seostub see hilissuve õhtuga jõekaldal, mil tüüne veeraja voolav rahu ekslevad mõtted summutab ja asendab suure ning ajatu tajuga nimetust.
Vesimündi lõhn ja temast tehtud tee maik on eripärane. Taimelõhna sommeljee kirjeldaks selle maitse ja lõhna värvingute kooskõla ilmselt nõnda: “Värvus algselt suve rohekaskollane, hiljem sügisese kaldalepiku varjupruun. Maitses seguneb münt angervaksa magususega, millele annab lisasügavuse imekerge jõekalda, isegi kirbe kaldamuda vaevutajutav meenutus. Muda lõhn pole lausaliselt meeldivate killast, kuid muu taustal rõhutab see kerge nüanss maitse ja lõhna buketi tervikut. Tee üldine iseloom on rahustav ja mõtlik, just nagu rahulikult voolav vesi.”
Mündi erinevaid sorte kasvab pea iga maaelamise peenras. Minul kasvab kahte sorti münditaimi: ühte nimetatakse õunamündiks ja teist šokolaadimündiks. Aretatud sorte on väga palju, aga Eestis kasvab looduslikult vaid kaks pärismaist ja laialt levinud mündiliiki – põldmünt (Mentha arvensis) ja vesimünt (Mentha aquatica). Lisaks võib kohata hübriidset männasmünti (Mentha × verticillata).
Minu maitse jaoks on aga metsik vesimünt teetaimena kõigist teistest üle. Vahest on põhjuseks tema kasvuviis maa ja vee piiril. Tegelikult on nii, et isegi kui joote aias kasvatatud kultuurpiparmündi teed, siis on saadud maitseelamuses oma osa ka vesimündil, sest piparmünt on saadud vesimündi ja meil looduslikult mittekasvava rohemündi ristamisel.
Huvitav, et kreeka mütoloogias on mündil tihe seos vetevallaga. Müüdi järgi oli Menthe kaunis veenümf. Ta oli najaad, nii nimetati allikates, ojades, järvedes ja teistes mageveekogudes elavaid nümfe. Allilma valitseja Hades võrgutas Menthe. Nende suhtest raevunud Hadese abikaasa Persephone otsustas Menthe surnuks trampida. Hades suutis oma armukese päästa ja muutis ta lõhnavaks taimeks. Kas ka vete ja maa piirile kasvavaks vesimündiks, seda ei tea, aga nii on tore mõelda.
Talveõhtul on vesimündi tee hea kaaslane. See on kui meenutus puuderoheluse vahel voolavast rahulikust veest.
Tuleb hea uni.