Puntratants Õngu raba ümber 

Avaldatud 7. juuli 2023 Hiiuleht

Mind ajendas kirjutama Mart Eriku ERRi arvamuslugu looduse ümberkujundamisest Hiiumaa näitel. Miks? Mitmel põhjusel. Õngu raba ja Tihu järved on kodulähedased tuttavad alad. Neilt aladelt saab kogu oma vee Vanajõgi, mis on naaritsa elupaik. Lisaks veel arvamusartikli tonaalsus. 

Arvamusloost kumab aru­ saamatu viha looduskaitsja­ te vastu. See on veider, kuna seda projekti veab ju mitte „kuri looduskaitsja“, vaid Riigimetsa Majandamise Keskus. 

Kui aastaid tagasi minult küsiti, kuidas naaritsa projekti juhina suhtun Õngu raba taastamisse, siis minu vastus oli, et see on väga hea idee, kui seda ainult mõistlikult tehakse. Kavatsus ongi hea. Raba saaks kunagisest kuivenduest tingitud häirest vabaks ning hakkaks meid abistama kliimamuutuse seisukohalt olulises CO2 sidumises. Tagatud oleks ka ühtlasem veevoog Vanajões. 

Hiiumaa, nagu ka muu Eesti, on eelmise sajandi teisel poolel maaparanduse käigus ülekuivenatud. Selle tulemusel on meil liigsed kõrgveed kevadel ja sügisel (kliimamuutuste tõttu nüüd ka talvel). Sagedasemaks muutuvate suviste põudade ajal aga kipub saar jääma prõksuvkuivaks, sest liigsed kuivendused on vähendanud saare keskosa võimekust toimida vee reservuaarina, kust vesi rabast­metsast kuival ajal aegamisi välja nõrgub ning vee puudust leevendab. 

Ka Vanajõgi on hädas ja suviti jääb sängi põhi ositi tolmavkuivaks. Tulemuseks on vooluvee elustiku kiratsemine, mis ei mõju hästi naaritsale, rääkimata lõhilaste kudejõeks olemisest. 

Seetõttu süvenesin mullu Õngu raba taastamise projekti dokumentatsiooni. Olin jahmunud ja keerulises olukorras. Sisu poolest on taastamine mõistlik, aga projekti vorm ja ka sisu ei kannatanud kriitikat. Olen aegade jooksul nii mõnegi projektitaotluse koostanud ja julgen arvata, et rahastustaotlusena oleks see Keskkonnainvesteeringute rahastamisvoorus tagasi lükatud pelgalt tehnilistel põhjustel. Toon mõned näited. 

Projektile püstitati kaks eesmärki: „Eelduste loomine soo­ koosluste ja sood ümbritsevate soostuvate metsade hüdroloogilise režiimi taastamiseks …“ ja „Tihu järve veetaseme tõstmine … luues seeläbi eeldused järvee isepuhatusvõime kasvuks“. Eesmärkide mitte midagi tähendavad sõnastused kutsuvad irooniliselt küsima, et miks seda projekti üldse vaja on, kui põhieeldused taastamiseks on juba olemas – on raba ja see on kuivendatud. Järve veetaseme tõstmise puhul ei ole kirjas, kui palju ikka seda taset siis on plaanitud tõsta isepuhastusvõime kasvuks, kas üks millimeeter või ehk hoopis pool meetrit? Tekst vastust ei anna. Iseasi, kas ääreni muda täis Tihu Suurjärve isepuhastusvõimet selliste meetmetega üldse on võimalik taastada. 

Veelgi kummalisem on vastuolu tööala ja plaanitavate tööde kirjelduste vahel. Esimese järgi on arvukad rabakraavid, mis juhivad rabavee laiematesse trassidesse, aja jooksul funktsioneerimise lõpetanud. Sellele vaatamata on plaanitavate tööde hulgas nende samade kraavide sulgemine koos selleks vajalikule tehnikale metsa juurdepääsu trasside loomisega. 

Võimalik, et vastavad tõele RMK esindaja sõnad kohtumisel, et kuigi kraavid on pealt kinni kasvanud, nad ikka dreenivad raba. Mida siis uskuda, kas dokumenti või suusõnalisi selgitusi? 

Suure Tihujärve veetaseme tõstmisega olid ka kummalised lood. Selgituseks, Tihu järvi on kolm: Suur, Keskmine ja Kolmas Järv. Suurt Tihu järve toidab vesi, mis tuleb Õngu rabast ja jõuab sinna teiste järvede kaudu neid ühendavate kanalite kaudu. Avalikule arutelule pandud projekti järgi plaaniti sulgeda järvede vahelised kanalid, aga jätta lahti Suurest järvest väljavoolav kanal, kuna siis saaks eramaa üle ujutatud. Jäägu igaühe mõtiskleda, kuidas on võimalik tõsta veetaset, kui sulgeda sissevool, aga lahti jätta väljavool. Tõe huvides märgin, et allakirjutanu kriitika järel lisati siiski projekti reguleeritav tamm väljavoolule. Üllataval kombel puudus projektis tehtavate tööde mõju analüüs ümbritsevatele aladele, kuigi veerežiimi muutmine paratamatult omab mõju ümbritsevale. 

Miks ma seda kirjutan? Mart Eriku arvamuslugu heidab tema poolt looduskaitsjateks nimetatutele põhjendamatult halba varju, samas kui vastupidiselt eelpool kirjeldatule põhinevad enamik rabade taastamise projekte põhjalikul eeltööl, riskide hindamisel ning lõppevad järelseirega. Näiteks need, kus on osaline Eestimaa Looduse Fond. Õngu projektist peegeldub teistsugune muster. Selles on kindlasti oma osa riiklike avalike asutuste peaaegu teovõimetuks reguleeritud juriidiline toimimise keskkond. See aga ei saa olla vabanduseks hooletult plaanitud ja teostatud looduse taastamise projektidele. See loob vale ja halva avaliku kuvandi elukeskkonna alalhoiu ja taastamise ideele, paratamatult ka RMK­le, vaatamata sealsete tegijate headele soovidele. 

RMK paistab olevat muutuste lävel. Kunagise metsade majandamise riiklikusse asutusse on aegamisi liidetud suur osa Eesti riigi loodusalade ja poolloodusike koosluste haldamisest, nüüd järjest enam ka looduse taastamine. Samuti rakendub RMK kaudu suur osa Euroopa Liidu loodushoiu rahalisi vahendeid. RMK sisu on kasvanud suuremaks kui pelgalt metsatööstussektori jaoks riikliku puidu tooret majandava ettevõtja vorm. Enamikku meie looduskeskkonda haldavaks asutuseks kujunemine on suur väljakutse ja vastutus. See ümberkehastumine on alanud. Väljavaated selle õnnestumiseks tunduvad hetkel head. Asutusel on uus juht ja uus nõukogu. Uue ministri sõnade järgi saab majandust arendada ainult looduse poolt etteantud piirides. Eks aeg näita, kuidas see võimalus realiseerub. 

Algusesse tagasi tulles – projekti idee on hea ja vajalik. Tegijal ikka juhtub. Tahaks väga loota, et Õngu puhul oli tegemist erandiga, millest õpitakse.