Rohekasv on sama tehtav kui keskajal otsitud igiliikur: rohepöörde teine võimalus…. 

Avaldatud 28.07.2024 Eesti Päevalehe LP-s

Rohelepe ja rohepööre

Sõna „rohe“ ülekasutus on muutnud selle sisutühjaks ja paljudes vastumeelsust tekitavaks. Sama lugu on  ka väljendiga „rohepööre“, mis on inglisekeelse  „Green deal“ ehk roheleppe üsna ebaõnnestunud eestindus. Kui esimese puhul on rõhk millegi pööramisel, mis olemuselt  vägivaldse alatooniga, teine peaks keskenduma millegi osas kokkuleppe saavutamisele. Ka Euroopa Liidu  sõnakasutus ( „rohelepe“) on tegelikult eksitav, kuna sisuliselt ei tegeleta ju ühiskondliku leppe saavutamisega vaid püüdega ühiskonda majanduskeskselt ülalt alla süsiniku neutraalsusesse pöörata. Sellest mõttes on eestinduse sisu isegi asjakohasem. 

Ühiskonna pelgalt administratiivsete vahenditega kestlikuks muutmise võimalus tundub ülimalt kahtlane. Pigem saab seda teha ühiskondliku leppe teel. Viimane on aga võimalik kui seda ümbritsev laiem kontekst on küllaldaselt lahti mõtestatud ja muutuse  vajadus läbini mõistetav. Vastasel korral võib sõnas peituv sisu ja eesmärk muutuda iseenda vastandiks.  Risk selleks on ilmselgelt realiseerumas. 

Proovin seda põhjendada. 

Suur pilt ja elurikkus

Alustan väga üldisest,  nimelt imeõhukesest Maad katvast  kilest, mille paksus on võrreldav kooligloobust katva lakikihiga.  See on biosfäär. Omavahel seotud eluvormide mitmekesisus on selle sisu ja vorm. Inimesed on selle lahutamatu osa ja neid ei saa ilma selleta olemas olla sõltumata sellest, millistes illusioonides elu inimtekkeliseks tehismaailmas meid hoiab. 

Biosfääri üldine toimimismuster on tegelikult lihtne: kasutades päikese energiat loovad klorofülli sisaldavad taimed-vetikad süsiniku orgaanilisi ühendeid, millest koosnevad kõik eluvormid. Süsinikuühendeisse kätketud energia on kogu ülejäänud elu alus, kuniks elu ringkäigust vabanenud energia soojusena universumisse hajub. 

Biosfäär oma umbes 3,5 miljardi aastase eluea kestel on läbinud arvukaid järske katastroofidena käsitlevaid muutuseid, aga viimased 10 000 aastat on olnud erakordselt stabiilsed, mis  on võimaldunud meie praeguse tsivilisatsiooni teket. Stabiilsuse põhjus peitub sellessamas elurikkuses, mis taasloob iseennast ning tagab endale vajaliku stabiilse kliima ja elutingimused. Needsamad elutingimused on vajalikud ka inimesele. Seetõttu on ekslik pidada elurikkuse alalhoidu „mingisuguseks friikide esteetiliseks veidruseks“, mida pakilisemate, loe majanduslike, kaalutluste puhul tahaplaanile lükata. Elurikkuse püsimisel on eksistentsiaalne tähtsus või õigemini on eksistentsiaalne tähtsus selle mõistmisel. 

Fossiilsete kütuste teke

Eelnevate ajastute elurikkus on jätnud oma jäljed Maale. Elutegevuse tulemusel on alati maakoorde ladestunud orgaanilist ainet, aga sadade miljonite aastate jooksul umbes 360 – 65 miljonit aastat tagasi kuhjusid kokku uskumatult suured kogused orgaanilist massi, mis paljude protsesside käigus muundus selleks, mis tänapäeval kutsutakse fossiilseteks kütusteks.  Fossiilne kütus on ääretult energiatihe. Näiteks  üks liiter bensiini sisaldab sama palju energiat kui kulutab töömees ühe töönädalaga või siis kohvitass naftat sisaldab sama palju energiat kui kulutab inimene 100 km läbimiseks. Raske, kui üldse, on maa peal leida tihedamat energiaallikat.  

Suur kiirendus ja pärmiseene maailm

Umbes kakssada aastat tagasi avastas lääne ühiskond fossiilse energia võimalused ja see rakendus  tööstusrevolutsiooni vankri ette.  Avanesid hoomatud ning näiliselt lõputud võimalused kasvada ja laieneda. Ja nii me kasvasime ja laienesime ühe kiirenevas tempos, ehitasime üles üha keerukama ühiskonna kasutades selleks ära järjest suurenevas koguses Maa taastumatud maavarasid ja muutes elukeskkonda. Üha kiireneva kasvu tarbeks on kulunud aastas keskeltläbi umbes sama palju energiat kui kunagi taimed akumuleerisid enam kui 100 000 aasta jooksul. Seda hullumeelselt kiirenevat kasvu ja laienemise perioodi on hakatud nimetama Suure Kiirenduse Ajajärguks  (the Great Acceleration). Sellest ajast pärinevad meie tänased maailma käsitlused, majandusmudelid ja suhted, rahandusmudelid, administratiivne korraldus, isegi arusaam kultuurist, ühiskonna toimimisest, haridusest ja teadusest.  Selle kõige taga on usk lõputu kasvu ja laienemise võimalikkusesse kõikides inimtegevuse valdkondades. Olles Suure Kiirenduse Ajastu lapsed keset seda pöörast kasvu ning  laienemist, on meil raske mõista oma olukorda.

Lõbusa õllepruulija igapäevaelu pakub meile võimaluse sarnast olukorda kõrvalseisja pilguga vaadelda. Kui pärmiseened viiakse suhkrurikkasse õllevirdesse, siis leiavad need end suhkrute energiarikkas keskkonnas.  Pärmiseened hakkavad paljunema ja laienema, ikka kiirenevas tempos kuniks lõpuks jõuavad suurde kiirendusse. Kiirenev paljunemine ja laienemine on järjest pöörasem ja näib lõputu, aga ühel hetkel see kõik kängub, kuniks seiskub hoopis. Miks? Selleks on kaks põhjust. Otsas on rikkalik energiaallikas – suhkur- , ja elukeskkond sedavõrd saastunud pärmiseene elutegevuse jääkaine, alkoholiga, et see teeb seene edasise elu võimatuks. 

Inimene pole pärmiseen

Kuigi paralleelid on ilmselged, peegeldab see näide meie praegust olukorda vaid osaliselt. 

** Esiteks, biosfäär on iseennast taasloov süsteem ja seetõttu ei toimi inimkond suletud süsteemis nagu pärmiseened. Eeldusel, et toimime kooskõlas biosfääri tervikuga, on meil sisuliselt piiramatu energiaallikas –  päike.  Samas, nagu kõik liigid, saame ka meie toimida elukeskkonna poolt etteantud ökoloogilise kandevõime piirides ja mitte üle selle, isegi kui praegune Suure Kiirenduse aeg on meile sellise illusiooni tekitanud. 

** Teiseks, valdav osa praeguse tsivilisatsiooni energia ja ainevajadusest kulub mitte  inimese kui liigi bioloogiliste ja sotsiaalsete vajaduste tarbeks, vaid järjest keerulisemaks ja suuremaks muutuvate tehislike kultuurilis-tehnoloogiliste struktuuride ülesehitamiseks ja alalhoiuks. 

** Kolmandaks, erinevalt pärmiseenest määrab inimese kui eluvormi käitumist valdavalt tema arusaam maailmast, tema kultuuriline maailmapilt, teda juhtiv Suur Lugu ehk kosmoloogia. See on erinevates inimkultuurides olnud väga erinev. Muutes arusaama maailmast ja oma kohast selles, oleme hea tahtmise korral võimelised oma käitumist jätkusuutlikuks muutma. See pole kaugeltki lihtne, aga võimalik. 

Oleme Suure Kiirenduse ajastust sisenemas Suure Aeglustumise ajastusse. Uus aeg vajab uut moodi mõtlemist ja toimimist. Kas see on võimalik? Ikka on, kuigi varasemast pärit mõtteetalonid seda pärsivad.  Põhiküsimuseks ei saa siin olla mitte lõputu kasv, vaid jätkusuutlikus etteantud piirides.  

Rohepöördest

Oma praegusel ideoloogilisel kujul püüdleb rohepööre sarnaselt varasemaga ajaga samuti lõputule eksponentsiaalsele kasvule kõiges, arvestamata keskkonna ja ressursside piiratust, ainus tingimus on nn süsinikuneutraalsus. See uus nn rohekasv on sama palju võimalik kui keskaegsed püüdlused  luua igiliikur – perpetum mobile. Samamoodi on meelepete ka nn roheline tööstusrevolutsioon, sest hüpet tööstuses ja uut kasvu piiratud ruumis loodetakse saavutada märkimisväärselt madalama tihedusega taastuvate energiaallikate baasil suurendades selleks hüppeliselt häiringuid elukeskkonnale, mis niigi juba kriitilisel tasemel. 

Eelpooltoodu valguses saab kriitiliselt hinnata ka Eesti praegust rohepööret. See kopeerib Euroopa Liidu ekslikku rohepöörde ideoloogiat  ja on üles ehitatud arusaamale, et Suure Kiirenduse Ajastu saab lõputult kesta, vaja vaid muuta  energiaallikat rakendades uusi veelgi keerukamaid tehnoloogiaid. Sellest ka rohepöörde väljakutse  taandamine suurtööstuskeskseks nn roheliseks tööstusrevolutsiooniks. 

Rohepöörde olulisus

Sellele vaatamata on rohepööre nähtusena ääretult oluline, sest esimest korda on võimu tasemel sisuliselt vaadatud otsa meie ees seisvale eksistentsiaalsele väljakutsele ja pakutud välja lahendus isegi kui ebaõnnestunud. Küsimus on, mis saab edasi? Sisuliselt on kaks võimalust. Kindlasti võib esimeste takistuste ees jaanalinnuna pea liiva alla peita ja teeselda, et probleemi pole. Seda muidugi seniks kui  see endast karmilt meelde tuletab – pärmiseene uni lõppeb nii ehk naa. See tundub praegu olevat suund, mis  realiseerumas nii Euroopa Liidus tervikuna kui ka Eestis.  

Rohepöörde teine võimalus

Teine võimalus on mitte heituda ning vabastades end Suure Kiirenduse Ajastu mõttemallide silmakaest, reaalselt kaardistada olukord ja sellest tulenevalt otsida lahendusi. Kahtlematult on see äärmiselt suur väljakutse, kuna eeldab väljakujunenud majanduse, rahanduse, õiguse, teaduse, hariduse, kultuuri arusaamade ja mudelite kriitilist ülevaatamist, eelkõige aga hüppelist muutust meie väärtushinnangutes. Viimase saavutamine eeldab tagasipöördumist põhiküsimuste juurde ning nendele vastuste otsimist mitte ainult kitsastes filosoofilistes ja akadeemilistes debattides vaid ühiskonnas laiemalt. Küsimused nagu näiteks, mis on elu eesmärk? Mis on ühiskonna eesmärk? Mis on majanduse eesmärk? Mis on hariduse eesmärk? Kus on piirid? Mis on püha? Neid küsimusi on palju ja neid saab esitada lähtuvalt üksikisikust, kogukonnast ja tervest ühiskonnast.  Vastavalt vastuste ühisosale saab hakata üles ehitama ka ühiskonda kooshoidvat ühist arusaama, teiste sõnadega Oma Lugu, mis toimib  olevikus, kuid tuleb minevikust ja määrab tulevikku. Selline lugu, mis vastandumise asemel ühendab. Sellist Lugu ei saa võim ülalt alla anda, küll aga saab ta sellise Loo tekkeks võimalusi luua. 

Kuidas edasi?

Minu isikliku veendumuse põhjal on vajalik liikuda praeguselt tööstuskeskselt administratiivselt lähenemiselt  (majanduse eesmärk on majanduskasv ja tarbimise piitsutamine) inimese, kogukonna ja elukeskkonna kesksele lähenemisele (majandus on vajalik inimese ja kogukondade vajaduste rahuldamiseks üle põlvkondade – majandusel on piirid). Ühiskonnal on vajalik nügida ühiskonda sellise jätkusuutlikkuse suunas.

Viimane tooks kindlasti kaasa ootamatuid elukorralduse muutuseid, aga seda mitte ainult piirangutena vaadeldavaid, vaid ka ootamatute vabadustena käsitletavaid. Näitena siin võiks olla lõputu rabelemise asemel vaba aja tekkimine elust rõõmu tundmiseks, võõrandumise asemel kuuluvustunde ja oma tähenduse leidmine. Viimased on aga olulisemad tegurid pikaajalise rahulolu ja hea elu tunde saavutamisel vastupidiselt sellele, mida pakub tarbimisiha hetkeline rahuldamine. 

Väljakutsed

Muutuste ees on loomulikult palju suuri  väljakutseid.  Näiteks teeb tänapäevane ülimalt läbipõimunud maailm muutuste tegemise väikeses Eestis ülimalt raskeks, eriti kui tundub, et suurem osa maailmast ei taju eesseisva muutuse keerukust. Siiski jõuab varem või hiljem kõikjale tõdemus muutuste paratamatusest ning siis on oluline, et siinne ühiskond on jätkusuutlikule rajale minemiseks ettevalmistatud ja selles suunas juba liikunud. See oleks meie püsimise eeliseks. 

Suur väljakutse on sotsiaalsete ja geopoliitiliste pingete kasv maailmas. Hiljutise Nature artikli põhjal on ajavahemikus 2006 – 2020 hüppeliselt suurenenud protestid ja väljaastumised, väljendades pingete ja vastandumiste kasvu ühiskondades. Samuti suurenevad järjest geopoliitilised pinged, mis peegeldavad ambitsioone jagada võim maailmas ümber.  Pingete kasv võib ositi olla Suure Kiirenduse ajastust Suure Aeglustumise ajastusse ülemineku peegeldus, aga on kindlasti takistuseks aeglustumisega kohanemisel.  Eesti vaates on sellises olukorras oluline jätkusuutlikus ja püsimine, milleks on ühiskonna koondumine ühise Loo ümber ja mitte lagunemine suurtes vastandumistes.