Troopikamere saar – Hiiumaa
Avaldatud 23.01.2023 Hiiu Lehes
Sotsiaalmeedias jagati pilti mere kohale kaarduvate rannaleppadega Hiiumaa põhjarannikust. Pilt oli äravahetamiseni sarnane kujutlusega lõunamere palmisaare rannast. Mõni ime siis, et pildi jagaja lisas pildile hüüatuse: „Hiiumaa on Bali saar!“ . Võrdlus oli sedavõrd häiriv, et postitasin: „Hiiumaa on Hiiumaa!“. Eks ikka selleks, et rõhutada meie saare lihtsat omanäolisust, mis väärtusena ei vaja võrdlemist mingi etaloniga kaugel eksootikas.
Ootamatult mõni aeg hiljem see võrdlus meenutas ennast ning endalegi üllatusena pidin tunnistama, et selles peitus oluline iva, mida ise varem ei märganud. Vähemalt ühes mõttes ongi Hiiumaa nagu lõunamere saar.
Ülekantud sarnasus
Kujutluspiltides kõrgub lõunamere saare keskel mägi, mille tipuosa lagedad nõlvad aegamisi asenduvad allpool lopsaka rohelusega. Mägine keskosa on vee kogujana oluline – mäe vastu põrkuvad õhuvood ja pilved loovutavad endis sisalduva veeauru mäenõlvadele, kust see alustab veena teekonda mööda pinnast ja voolusänge alla mere poole. Kohtudes seal troopilise soojusega, loob vesi aluse elurikkusele ning inimese tegevusele.
Põhjamaise Hiiumaaga, vaatamata sellele, et tema keskel pole kõrget mäestikku, on üsna sarnane lugu. Saare valdavalt inimasustuseta keskosa on kaetud soode-rabade ja metsadega. Ta toimib kui suur vee koguja ja salvestaja. Vihmasematel aegadel sadanud vesi koguneb saare keskosa soodes-rabades ning metsades, imbub siis pikkamööda mere poole, tagades kuivemal ajal küllaldase vee olemasolu saare kaldaäärsetel aladel. Nii ongi, et tähtsuseta tunduv inimtühi keskosa on tegelikkuses oma puutumatuse ja terviklikkusega hiidlaste hea elamise tagatis. On oluline, et sealsed rabad ja metsad püsiksid ja suudaksid sarnaselt lõunamere saare mäestikuga tagada kaldaaladel aastaringse vee olemasolu nii hiidlasele kui elustikule.
Äärmuslik tulevik
Viime pildi tulevikust äärmuslikuks. Saare keskosa moodustavad tööstuslikud puudepõllud, mida läbivad maaparandussüsteemide sirged kuivenduskraavid ja kanalid. Siin-seal on kidurad kaitsealad, kus oluliseks peetavate loodusväärtuste püsimine muutub küsitavaks, kuna ümbruskonnas muutunud keskkond mõjutab paratamatult tingimusi kaitsealade sees. Kuivendussüsteemist aga liiguvad tulvaveed suurte sadude ja sulade ajal kiiresti merre, jättes keskosa puudepõllud tuleohtlikult kuivaks, samas tekitades üleujutusi alamjooksul. Tolmavkuivadel põuasuvedel paneb veepuudus kaevudes kohalikku elanikku murelikult küsima: „Mis on juhtunud?“. Loomulikult on see kujutluspilt „üle võlli“, aga selgitab, miks saare keskosa looduslikuna püsimine on oluline. Inimtekkelisest kliimasoojenemisest tingitud ilmastiku äärmuste sagenemine vaid lisab saare keskosa puhverdusvõime olulisust. See kõik ei tähenda, et metsa ei peaks, ei tohiks majandada või et igasugune maaparandus on kurjast. Küsimus on ikka viisides ja määrades, mis arvestaksid üldiseid huve nii hiidlase kui ka elustiku seisukohalt.
Suure pildi nägemine
Saart kui elupaika peab vaatama tervikuna.
Saare kaldaaladel elav hiidlane näeb keskkonnas muutusi. Sageli need talle ei meeldi ja teevad ta murelikuks. Seda õigusega. Paraku võib juhtuda nii, et murelik pilk kinnistub vaid muutusele, aga selle põhjused jäävad vaateväljast välja. Tulemuseks on vaid tagajärgedega maadlemine. Selline tegevus on aga kaugel tulemuslikkusest. Üheks ilmekaks näiteks on mure ojade-jõgede suudmete setetega ummistumise üle. Lahenduseks nähakse suudmete puhastamist ja lahtikaevamist. Eks seda on ka proovitud, aga tulemus on olnud lühiajaline ja mõne aja pärast on olukord sama kui mitte hullem. Aga miks? Eks selle pärast, et suudme lahtikaevamine puudutab vaid tagajärge põhjuseni jõudmata. Selleks, et põhjusteni jõuda, peab tähelepanu alla võtma kogu valgala ülemjooksust mereni. Sirged kuivenduse eesvoolud, mida toidavad veega samamoodi sirged kuivenduskraavid, toovad endaga kaasa setted, mis, erinevalt looduslikest jõgedest, kus setted enamasti jõekäärude sisekülgedele kuhjuvad, hooga mere poole liiguvad. Arvestatav osa setetest jõuabki suudmesse ning voolu raugedes ladestuvad seal. Seega suudmete avatuse pikaajaliseks tagamiseks peab tegelema vooluvee valgala tervikuga ja kriitilise tähelepanu alla võtma praegu kasutusel olevad kuivenduse põhimõtted. Kahtlematult on see keeruline ja kallis, aga parem ükskord korralikult kui korduvalt ja mõttetult.
Kahju aitab vältida, kui käsitleda saart tervikuna.
Tagasi alguse juurde. Saare elukeskkond on oluline kõigile, selle kujundamisel on alati olnud suur roll inimesel. Varasematel aegadel on inimene olnud looduskeskkonnaga võrreldes suhteliselt väeti, nii et tema liigsed ponnistused on suutnud elukeskkond ära puhverdada. Praegu on olukord teistsugune, inimese võimekus muutuste tegemiseks on sedavõrd suur, et võib hõlpsalt, vaatamata headele kavatsustele, pikemas ajas nii iseendale kui ka ümbritsevale elustikule palju kahju teha. Kahju aitab vältida, kui käsitleda saart tervikuna. Saart kui terviklikku ökosüsteemi oma seoste paljususes austades saab toimetada nii, et siinne elukeskkond püsiks kõigile võimalusi pakkuvalt ja pikalt.