Eesti liikide seisundite hinnangud on kui kanaarilinnud kaevanduses

Artikkel ilmus ajalehes “Postimees” 20.10.2022
https://arvamus.postimees.ee/7629863/inimene-ja-loodus-tiit-maran-eesti-liikide-seisundite-hinnangud-on-kui-kanaarilinnud-kaevanduses#_ga=2.144698101.1540928007.1673688629-1599787755.1660038723

Augusti viimasel nädalal toimus Tallinna loomaaias konverents «Liigid, nende seisund tänases Eestis – kuidas edasi?». Konverents võttis kokku meie liikide seisundi aastatepikkuse hindamise, millesse olid kaasatud enamik, kui mitte kõik, Eesti parimad oma ala teadlased ja asjatundjad.

Hindamise aluseks olid Maailma Looduskaitse Liidu punase nimistu ranged kvantitatiivsed reeglid. See tähendab, et hindamised põhinevad empiirilistel andmetel, tulenevad ühtsest loogikast ja on võrreldavad, teisisõnu on nii usaldusväärsed kui üldse võimalik. Hindamise metoodika ja selle tulemused on avalikud. Punase nimistu koostamise metoodilisest poolest annab ülevaate keskkonnaameti koduleht. Hindamise andmed on ohustatuse kategooriate kaupa nähtavad e-Elurikkuse lehel.

Langus on kiire

Konverentsi tulemused leidsid meedias väga tagasihoidlikku kajastamist. Teadagi, praegusel kriisidest järjest pakataval ajastul võib mõndagi olulist jääda tähelepanuta. Hindamise lühikokkuvõte on kiretu: tähelepanu vajavaid liike on nüüdseks neli korda rohkem, kui on riikliku kaitse all ning iga viienda hinnatud liigi seisund on sedavõrd halvenenud, et teda tuleb pidada inimtegevuse poolest ohustatuks. Otse öeldes tähendab see, et ühiskonna, kultuuri ja riigina oleme ebaõnnestumas omaenda elukeskkonna alalhoidmisel.

Ilmselgelt pole me täitnud ka meie enda põhiseaduse elukeskkonda ja loodusvarasid puudutavaid sätteid § 5¹ ja § 53². Hinnang on ühene ja tugevas kontrastis meie endi iseendale loodud kuvandiga rikkaliku loodusega riigist, kus elavad oma elukeskkonda väärtustavad inimesed – vähemalt sellisena meeldib meil ennast mujal maailmas tutvustada.

Lohutust ei paku ka väide, et meil on tänini paremini kui mujal Euroopas. Arvestades muutuse kiirust ja tendentsi kiirenemist, siis samamoodi jätkates pole lootusetu sattuda ühel hetkel viie enam rikutud elukeskkonnaga Euroopa riigi hulka.

Meie kanaarilinnud

Lugejal võib tekkida küsimus, et miks suureliselt rääkida elukeskkonnast, kui hindamised puudutavad vaid «pelgalt» liike ja mitte elukeskkonna tervikut. Paraku on nii, et liikide seisund summeerituna on ilmselt üks parimaid looduskeskkonna seisundi peegeldajaid.

Liigid – õigemini nende populatsioonid – pole asjad iseeneses, vaid erinevad eluvormid, kes omavahel ja muu keskkonnaga ülikeerukalt läbi põimudes moodustavad sellesama tervikliku elukeskkonna, mis on vajalik meile endale sõltumata sellest, kas seda hoomame või mitte. See on elementaarne arusaam neile, kel õnnestunud saada ökoloogiaalast koolitust, paraku pole neid ühiskonnas just üleliia palju.

Muutused liikide seisundis on kui kanaarilinnud kaevanduses. Nad annavad märku sellest, et midagi on väga valesti. Selles, kuidas mõtestame meiega meie maad jagavate, kuid meist erinevate eluvormide ja nende koosluste tähendust meile endile ning kuidas eelnevast tulenevalt arvame olevat õige ja lubatud käituda, olgu siin siis tegu majandustegevuse või arendustegevusega. Eelpool toodu lähtus konverentsi pealkirja esimesest poolest «Liigid, nende seisund tänases Eestis…», ja kokkuvõtvalt peab veel kord nentima – midagi on väga valesti.

Kuidas edasi?

Konverentsi pealkirja teisest poolest – «… kuidas edasi?» – tõukuv on keerulisem. Teadagi, kui raskesti mõistetava haiguse puhul on isegi diagnoosi määramine keeruline, siis õige ravi leidmine ja rakendamine kipub olema veelgi keerulisem, eriti siis, kui selgub, et selleks tuleb tunduvalt muuta sisseharjunud eluviise – näiteks ülekaalulisuse puhul muuta toitumisharjumusi ja elustiili.

Praeguse loodushoiu riikliku süsteemi alused pandi paika eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel ja kindlasti on see suutnud palju hullemat ära hoida, lisaks on loomulikult ka näputäis õnnestumisi. Samas, kui vaadata suurt pilti, siis… Kas on kõige vanaviisi jätkumisel alust loota, et kümne aasta pärast järgmise liikide seisundi hinnangu (loe: meie elukeskkonna seisundi hinnangu) avalikustamisel poleks olukord hullem? Selline lootus tundub olevat sobilik neile, kes ei süvene, ei soovi aru saada või ei hooma ühest valimiste tsüklist üle ulatuvate probleemide lahendamise olulisust.

Muutusteks on vajalikud väga tõsised arutelud, kuidas ja mida muuta, et elukeskkond ei hävineks ülemäärase keskkonnakasutuse tõttu. Toimunud konverents polnud selleks loomulikult suuteline, sest see polnud mõeldudki pakkuma lahendusi probleemidele, mille juured peituvad sedavõrd sügaval praeguse inimühiskonna toimimise aluskudedes. Küll oli konverents selge märguanne sellest, et meie ühiskonna ja kultuuri toimimise viisid ning selle vahekorrad elukeskkonnaga vajavad tõsist ümbermõtestamist. Vastasel korral on vähe usutav, et ühel hetkel on elukeskkonda võimalik järgmistele põlvedele elamisväärsena edasi anda. Suureneb oht muutuda maaks, mis sarnaselt mitmete teiste Euroopa riikidega elab oma keskkonnaprobleeme eksportides.

Kaks kurja juurt

Konverentsil räägitu üle mõtteid mõlgutades tundub, et olulised on arutlused vähemalt kahes omavahel seotud valdkonnas: esiteks, inimene ja tema mõttemaailm, ning teiseks, riiklik korraldus elurikkuse püsimiseks.

See, kuidas käime ümber elukeskkonnaga, sõltub sellest, kuidas mõtestame iseendile inimesest erinevate eluvormide püsimise vajadust. Sisuliselt tähendab see seda, milline on meie seni väga inimkeskses üldises kultuurinarratiivis tähendus elukeskkonna tervikul ja teistel eluvormidel.

Teisisõnu, milline on meie looduskultuur ehk see osa kultuurist, mis tõlgendab inimesest suurema elusüsteemi tähendust meile endile, nii üksikisiku, kohaliku kogukonna kui kui riigi seisukohalt. Kas näeme selles ainult meile piiramatult kasutamiseks antud ressursi või tajume, et elukeskkond on midagi, mille osa me ka ise oleme, mis on väärtus omaette ja mida peab paratamatult teiste eluvormidega jagama.

Pöördeta ei saa

Samme, mida rakendada sellise arusaama valdavaks muutmiseks, jagub kindlasti mitmeid ning need saavad selguda vaid arutluste ja katsetuste teel. Üks väga oluline suund on hüppeliselt suurendada sellealaseid teadmisi ühiskonnas – näiteks viia kõikidesse õppekavadesse sõltumata erialast sisse kohustuslik ökoloogiline Maa õpetus. Viimasest ei tohiks välja jääda kultuurilooline pool sellest, kuidas mõista inimlooma seotust ümbritsevaga.

Tundub ülepaisutatud ideena? Võimalik. Aga kui mõelda selle peale, et meie praegune haridussüsteem peab õigusega oluliseks ühiskonna toimimist seletavaid õpetusi selleks, et õppija mõistaks, kuidas toimida tänapäeva inimühiskonnas, aga ei pea oluliseks seda, et meie ühiskonna kõik liikmed mõistaksid, kuidas toimib elukeskkond, milles samuti osaleme ja millest täielikult sõltume, siis on see pehmelt öeldes kummastav. Veelgi enam, kuidas võib sellises olukorras üldse loota, et ühiskonnaliikmed oskaksid oma isikliku elu ja erialase tegevuse otsustusi teha viisil, mis annaks lootust üleilmse keskkonnakriisi leevendamiseks, nimetatagu selleks ettevõetavat siis rohepöördeks või millekski muuks?

Kogukonna roll

Riiklik loodushoiusüsteem on viimase paarikümne aasta jooksul arenenud omasoodu ning muutunud selle käigus järjest tsentraliseeritumaks ja tugevasti eemaldunud kohalikust kogukonnast. Elukeskkonna alalhoid on järjest vähem inimnäoline ja järjest enam tehnokraatlikult arvutiekraani nägu, taustal hirmu tekitavad seadusepügalad ja andmebaasid. Tulemuseks on kohaliku kogukonna ja inimese süvenev võõrandumine riigist ja loodushoiu ideest.

Küsimus on selles, kuidas tuua loodushoid inimese ja kohaliku kogukonna juurde. Kindlasti liigub selles suunas idee igaühe loodushoiust. Samas terendavad ohudki, sest elukeskkonna puhul on oluline, et kogukonna avalikest loodushoiuhuvidest ei käiks üle üksikisikute majandushuvid, mis kogukonda eiravad. Teisisõnu, et ei rakenduks ökoloog Garrett Hardini 1968. aastal sõnastatud «ühisvaratragöödia» (stsenaarium, kus üksikisik saab ühisvara maksimaalsest ekspluateerimisest vahetu tulu ja kulud hajuvad pikemas perspektiivis tervikkogukonnale ning nõnda viib isevooluline areng keskkonnaressursside väljakurnamisele – toim).

Hardini mõttemudel on siiski lihtsustus, mitte loodusseadus. Et leidub viise, kuidas vältida üksiku huvi võimutsemist üldise avaliku huvi üle, on oma uurimustes esitlenud näiteks ka Nobeli majandusauhinna laureaat Elinor Ostrom.

Varjus pool

Lõpetuseks, võiks ju tekkida küsimus, miks selline teemapüstitus, kui elame sisuliselt sõjaajal ning kõiki on vintsutamas süvenevad energia- ja muud kriisid? Aga just selle pärast. Pole kahtlust selles, et ühiskonna ees seisvad hetkeväljakutsed on ülimalt suured, aga kui me ei võta neid väljakutseid lahendades arvesse näiliselt taandunud väljakutseid, siis hetkepimedusest kantud otsustused võivad meie kriisidest pakataval ajal teha ületamatult raskeks lahenduste leidmise muudele väljakutsetele. See, mis jääb varju, pole veel olematu.

Elukeskkonna hoidmist ei saa panna eriosakonda

Kuigi elukeskkonna ja elurikkuse alalhoid peaks olema ühiskonnaülene, on tänaseks väljakujunenud loodushoiu valdkond väga isoleeritud – umbes nii, et elurikkuse alalhoid on vaid kaitsepiirangutega isoleeritud alade pärusmaa, aga mujal pole elurikkuse seisund oluline. Teisisõnu oleks vajalik kaaluda viise, kuidas viia teiste sektorite tegevustesse iseenesestmõistetavana sisse elurikkuse alalhoiu kaalutlused, ja seda ka maadel, mis asuvad väljaspool kaitsealasid.

Veelgi enam, praegu toimiva loodushoiu korralduse puhul torkab silma tähelepanu nihkumine elukeskkonna terviku püsimise vajaduselt pelgalt eraldikäsitavatele üksikväärtustele, olgu nendeks siis ohustatud liikide populatsioonid või kooslused, arvesse võtmata, et üksikvormid on teistega keerukalt seotud ja neid seoseid tagamata võivad pingutused üksväärtuste alalhoiuks osutuda raisatud pingutusteks. Hea näide on arusaam, et kaitserežiimiga aladel kipuvad tähtsust omama vaid eraldiseisvana, nagu asjana iseeneses, käsitletud liigid või kooslused. Kui pole võimalik näidata mingi majandustegevuse vahetut mõju, siis peab see olema lubatud.

Kas ehk ei tasuks seetõttu kaaluda lisada üksikväärtuste kaitsele suunatud tegevusele veel ökosüsteemsete tervikute alalhoidmine? Viimane ei tähenda mõistagi inimese väljalülitamist, vaid pigem neil aladel koostoimimise aluste paika panemist, midagi sarnast kunagise programmiga «Inimene ja biosfäär» (1971. aastal alguse saanud valitsustevaheline teadusprogramm, mille peaeesmärk on üleilmselt tagada bioloogilise mitmekesisuse ja inimkultuuri tasakaalustatud koosareng – toim). Ehk aitaks see muuta ohtlikku väärarusaama inimeste maailma ja ülejäänud eluvormide maailma eraldatusest.