Rohepöörde rakendamine ilma sellele eelneva roheleppeta tekitab inimestes trotsi

Artikkel ilmus ajalehes “Eesti Ekspress” jaan 2023

13. sajandi Pärsia poeedile Rumile kuuluvad järgmised tähendamissõnad. Mehed, kes ei tunne elevanti, lähevad üksteise järel elevandiga pimedasse tuppa. Üks katsub lonti ja arvab ta veetoru-loomaks; teine kompab kõrva ja leiab ta olevat lehvikloom; kolmas, kes jalga katsub, väidab, et tegu on sammasloomaga; neljas katsub võhka ja tema jaoks on tegu portselanist ümara mõõgaga.

Tähendamissõnade sisuks on, et kui kujundada arvamus tervikust ettejääva detaili järgi, siis on arusaam tervikust vildakas. Kui mehed oleksid hoidnud küünalt ja läinud ruumi koos, oleks olnud palju lihtsam ka mõista, kes seal tegelikult on.

See mõistukõne peegeldab üsna hästi seda, kuidas mõtestame „rohepööret“. Ühtede jaoks on see üleminek taastuvenergeetikale, teistele Euroopa Liidust tulenevad arusaamatud piirangud, kolmandatele elukeskkonna ja elurikkuse kadu, neljandatele energiakriisi taak, viiendatele… Jätkake ise.

Kusagil on ka keegi, kes väidab, et rohepööret pole vaja, see on kellegi väljamõeldis. Oh kui hea on nõustuda, kui keegi väidab, mida kuulda tahad, ning pimedas ruumis pole küllaldaselt küünlavalgust, et ise aru saada.

Kõikidel neil arvamustel on teatud tõepõhi all, samamoodi nagu elevanti kombanud meeste arvamustes. Terviku asemel üksikusse ilmingusse takerdumisega kaasneb oht alahinnata meie ees olevaid väljakutseid. Veelgi enam, tulemuseks võib olla illusoorsetele lahendusteedele asumine, mis tegelikult vaid suurendavad eesseisvaid riske.

Oma olemuselt on „rohepöördeks“ nimetatu ju parim vastus, mida on suudetud sõnastada, et vähemalt mingilgi määral lahendada probleeme, mis tulenevad meie tsivilisatsiooni kasvu jõudmisest biosfääri poolt ette seatud kasvupiiride lähedusse.

Olukorra kriitilisust tõendab lõputu kogus teadusuuringuid kõige erinevamatelt lähtepositsioonidelt. Üksik teaduslik uuring võib eksida, aga kui tuhanded sõltumatud uuringud kinnitavad sama, siis on eksimise tõenäosus olematu.

Ilmselt kõige põhjalikumad üldistused neile uuringutele on leitavad valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) ning elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) kokkuvõtetest. Näitlikustamiseks siin vaid kaks paljudest tõsistest järeldustest nendes aruannetes.

Ilma muutuseta ühiskonna toimimises ületab inimtekkeline kliimasoojenemine talutavaks peetava 1,5 kraadi piiri – võrreldes tööstusühiskonnaeelse ajaga – juba 2040. aastaks ja üle 25% kõikidest hinnatud liikidest maailmas on ohustatud. Aruannetes toodud põhjalikult argumenteeritud järeldused on üsna üheselt mõistetavad – ülim aeg on mugavustsoonist välja tulla ja tegutseda. Maailm sellisena, nagu oleme harjunud, ei tule tagasi.

Aeg-ajalt võib kuulda hääli, et rohepööre pole meile jõukohane ja seepärast peab sellest loobuma või seda edasi lükkama. Sellise mõtlemise lähtekoht on ekslik. Küsimus pole selles, kas jõukohane või mitte. Sellist valikut meil pole. Kui ühiskond ei leia endas tarmukust sisulisteks muutusteks, siis keskkond, jõudnud kasvupiirdeni, teeb „rohepöörde“ meie eest, pannes meid biosfääri poolt võimalikesse raamidesse. See oleks äärmiselt valulik.

Rohepööre on paratamatus, mis ei küsi sellest, kas me selle vajadust mõistame või kas käitume adekvaatselt. Samuti ei anna sellega venitada. Sellega oleks pidanud tegelema eile, nüüd peab tegelema täna, sest homme on palju raskem. Suur küsimus on selles, kas see, mis plaanitud, on asjakohane.

Valmimeister Ivan Krõlovile omistatakse kujundit – elevant ruumis. Krõlovi jaoks oli see sümbol millestki sedavõrd suurest ja ebameeldivast, et kergem on seda eirata, vaatamata selle suurusele. See kuvand sobib meie „rohelisele elevandile“. Ühelt poolt on rohepööre väljakutsena sedavõrd suur, et alateadlikult tundub lihtsam seda ignoreerida, teisalt on see sedavõrd ulatuslik probleem, et tervikust on raske ülevaadet saada. Lihtsam on jääda pusima detailide kallal, kasutades juba valmis retsepte, vaatamata sellele, et „haiguse sümptomid“ viitavad palju tõsisemale tervisehäirele.

Nii Euroopa Liidu poolt välja pakutud nn „green deal“ kui ka Eestis plaanitud „rohepööre“ paistavad silma optimismi poolest, et uuemate tehnoloogiate rakendamise ja innovatsiooni najal saab ühiskond piiratud keskkonnas lõputult tarbida ja kasvada. Kusjuures tegu pole lihtsa kasvuga, vaid eksponentsiaalse kasvuga. Viimase olemust reeglina ei mõisteta.

Selle salakavalusest arusaamiseks on hea pöörduda idamaise legendi juurde šahhist ja targast, kes malemängu leiutas. Kui Šahh küsis targalt, mis ta mängu eest tasuks tahab, kostis too tagasihoidlikult, et oh, pole palju vaja! Šahh pangu vaid esimesele maleruudule üks nisutera, teisele kaks, kolmandale neli ja nii edasi – igale järgmisele ruudule jälle kaks korda rohkem, kuni viimase, 64. ruuduni välja. See kogus vilja oleks tema tasu.

Kuigi soov tundus šahhile naeruväärselt tagasihoidlik, osutus lõpptulemus saavutamatuks – kokku oleks vaja olnud 18 446 744 073 709 551 615 tera, mis moodustab 2000 korda suurema koguse kui tänapäevane üleilmne nisutootmine. Oluline on lisada, et poole sellest kogusest moodustas liikumine 63. ruudult 64. ruudule.

Samamoodi, kuigi palju väiksema kordajaga, toimivad ka kõikvõimalikud kasvud ühiskonnas ja neil kõigil on mõju keskkonnale. Näiteks sobib hästi kõneainet pakkuv energia tarbimine. Üleilmselt kasvab energia tarbimine aastas üks kuni kaks protsenti. Eestis ei paista selle kohta head ülevaadet olevat, aga on raske leida põhjust, miks meil kasv väiksem peaks olema. Üks-kaks protsenti aastas tundub tühine. Sellele vaatamata tähendab see, et kasvule orienteeritud ühiskonna energiavajadus kahekordistub 37–71 aasta jooksul ja kolmekordistub 57–112 aasta jooksul.

Eestis soovitakse aastaks 2030 65% toodetavast energiast asendada taastuvaga. Paraku, kui energia tarbimise kasv jääb samaks, peab taastuva energia koguvajadus kasvama kiiremas eksponentsiaalses skaalas kui energia üldise tarbimise kasv. Kust kõik see energia tuleb? Kas meie keskkonna arvelt või tehnoloogilisest innovatsioonist?

Kui juhtub ime ja see kahe-kolmekordne energiakogus leitaks nutika tehnoloogilise innovatsioon abil, siis vastuolu ei kao. Energiatarbimise kiire, nelja-viie-kuue jne kordistumise tagajärjel on ühel hetkel piir ees, ükskõik kui peeneid tehnoloogiaid rakendada. Piiratud energiakasutus tähendab aga ühiskonnakorraldust, mis pole kasvule orienteeritud. See on ühiskond, kus kõik on muutunud, sh haridus, majandus, teadus, juhtimine, eelkõige aga keskkonna ja inimese vahekordade mõtestamises.

Eelnevast võib jääda mulje, et innovatsioon ja tehnoloogiline areng pole vajalikud. On küll vajalikud, aga eelkõige selleks, et aega juurde saada ja teistsugusesse ühiskonda jõuda.

Küllap vist sellepärast kõlab rahvusvaheliselt järjest enam üleskutse leida võimalusi nn kõikemuutvateks muutusteks („transformative change“). Ehk kuidas astuda samme, mis tooksid kaasa kestlikkusele viivaid muutusi ühiskonnas ja seda juhtivates väärtustes.

Praegune „rohepöörde“ kavandamine kipub tehnokraatlikuks ja ülalt alla toimivaks. Sõna „pööre“ kannab endas jõuga pööramise taju, teatud vägivaldsust. Ühelt poolt on see ka õigustatud, sest pööre on paratamatu. Teisalt on pööre teostamatu, kui selle vajadust ja paratamatust ei mõisteta. Ehk siis rohepööre pole võimalik ilma ühiskonnaülese roheleppe ja selle vajaduse mõistmiseta.

Rohepöörde rakendamine ilma sellele eelneva roheleppeta tekitab inimestes arusaamatust ja trotsi, mis on suurepärane kasvulava niigi laienevale populismile. Rohepöördeni jõuame roheleppe kaudu. Mõeldes meie rohelise elevandi peale, tuleb nentida, et roheleppega on vaja väga kiirustada.