Eraomand on püha, see tähendab vastutuse võtmist kogu maatüki eest koos elurikkusega

Artikkel ilmus ajalehes “Maaleht” 29.03.2021
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/92947491/tiit-maran-eraomand-ongi-puha-see-tahendab-vastutuse-votmist-kogu-maatuki-eest-koos-elurikkusega?fbclid=IwAR1PwNx-FqxLGMkHwdP7Y_d7oKN6XrRIZrBDSNpuIoUg9PNsXBr9Wpz8kJE

Mõni aeg tagasi sattusin ühele erametsa seltsi siselisti arutelule, kus teemaks loodushoiu võimalikkus erametsas. Arutelu kandus siia-sinna, kuni lõpuks põrutas üks metsamajanduse tulihingeline kaitsja: “Eraomand on püha!”

Sellega pidi ka lõppema igasugune võimalik arutelu teemal “loodushoid ja eramaa”, lihtsalt seetõttu, et eraomand on eraomand. Erametsamaa on metsanduse jaoks ja seda ei tohi puutuda.

See oli kummaline, kuna teadaolevalt pole ka kõige radikaalsem looduskaitsja kunagi vaidlustanud metsakasutust kui sellist. Pigem on küsimus viisides ja mahus.

Aastakümneid tagasi, kui endalegi ootamatult sain metsamaatüki omanikuks Hiiumaal, olin minagi loosungist “Eraomand on püha” kantud sisemiste dilemmade vaevas. Olen ettevalmistuselt bioloog ja ökoloog, eluaeg loodushoiuga seotud. Olen aga järjest rohkem huvitunud ka inimese ja teiste eluvormide omavahelistest suhetest ja sellest, kuidas neid suhteid mõtestatakse sõltuvalt maailmavaatest ja ideoloogiast.

Jäin lootusetult jänni, kui soovisin maatüki omanikuks saamist endale lahti mõtestada. Mida see ikkagi tähendab? Pärast notari juurest väljumist on kusagil paberites kirjas, et just see maatükk on nüüd minu isiklik eraomandus. Mul on õigus seal toimetada nii, kuidas tahan, loomulikult seadust järgides. Minul on sellel maatükil suuremad õigused kui teistel.

Kellele kuulub vihmauss

Aga kuskohast tuleneb see õigus pidada ühte maatükki enda omaks? Mida see tähendab laiemas kontekstis kui üks inimene?

Ökoloogilisest ja bioloogilisest kontekstist lähtudes on ju tegemist ilmselge jaburusega. Miks peaks see maatükk kuuluma rohkem mulle kui metssigadele, kes igal sügisel mu heinamaad rüüstavad, või mügridele, kes aiamaal mulle koha kätte näitavad? Või sääskedele, kes ojakäärudes paljunevad, või naaritsale, kes samas ojas oma eluasju ajab?

Mida ma ikkagi oman, kui oman maad? Kas maa on ainult pinnas ilma nende sääskede, mügride ja metssigadeta? Kuidas see on võimalik?

Kusagil pidi ju olema esimene eramaaomanik, ja kes andis talle selle eramaa? Kas Jumal?

Aga vesi, mis vihmana maha sajab, või seateod, kes vihma järel end maapinnale välja ajavad – kas need kuuluvad siis ka mulle kui eramaa omanikule? Või vihmaussid? Ei osanud sellele vastust leida.

Inimkesksest seadusest lähtuv ühe maatüki kuulutamine ühe inimisendi omanduseks tundus lihtsalt totter. Tuleb meelde ühe tuttava kunagine vihaväljendus muttide teemal: “Mis nad tulevad siia minu maa peale hunnikuid tegema? Mina ostsin selle, see on minu maa, mitte nende oma!”

Tal oli ju kahtlemata õigus: muttidel ei saa olla notari juures kinnitatud maaomandit tõendavaid dokumente. Mutil pole maa omamise õigust, aga kas ta kuulub siis eramaa juurde, või kuidas? Keeruline lugu…

Aga kust on üldse pärit eraomandi mõiste praeguses kultuuris? Kus on alguste algus maa eraomandile? Kusagil pidi ju olema esimene eramaaomanik, ja kes andis talle selle eramaa? Kas Jumal?

Huvitav oleks vaadata toonastest “notariaalsetest dokumentidest”, millised piirangud ja koormised tekkisid järgmisele omanikule maa kasutamisel. Kristliku piibli järgi oli selleks vastutus kõige elava-loodu eest.

Need mõtted keerlesid mu peas, kui käisin oma vastomandatud eramaal ringi. Ümberringi oli erakordselt rikkalik putukaelu, liikusid ringi ilvesed, hiljem ka hundid. Kevadõhtuid täitsid konnakontserdid, suvistel õhtutel katsid taevast nahkhiirte lennukaared, saadetud noorte kodukakkude käuksudest.

Kõike seda tunnetades leidsin järsku lahenduse mind painavale dilemmale. Korraga mõistsin, et maatüki eraomandisse saamine on midagi palju enamat kui õigus toimetada seal omatahtsi. See tähendab eelkõige vastutuse võtmist kogu maatüki ning seal elava elurikkuse eest.

Elada tuleb koos teistega

See mõistmine muutis maa tähenduse mulle kui omanikule millekski hoomamatult suuremaks kui notari kinnitatud paberist lähtuv õigus näha eraomandis kasumi allikat. Sisuliselt tähendas see vajadust leida variant, kuidas elada koos teiste eluvormidega, kuidas õppida valitsemise asemel jagama. Viimane loomulikult ei tähenda metsamajandamise lõppu, küll aga selles vallas teisi eluvorme arvestavat eetilist ja vastutustundlikku toimimist.

Mul on arvukalt maal elavaid sõpru, kes toimetavad just sellisest arusaamast lähtuvalt. Teisel poolel on metsavaldused, mis ostetud selleks, et puidutööstuskompleksi igavesti näljaseid tarneahelaid toormega toita ja sellest kasumit teenida. Sellesse loogikasse ei kipu mahtuma midagi muud kui vaid puit.

Silmaklappidega inimkeskse maailmavaate ja biosfääri olemuse vaheline konflikt laieneb iga päevaga. Tal on lõputu hulk ilminguid, olgu nimetatud näiteks kliima soojenemine, elurikkuse kriis, plastikriis, energiakriis, mullakriis, veekriis. Edasi jätkake ise.

Ootamatult avastasin, et selles kunagises trumbina välja käidud loosungis “Eraomand on püha” peitub sügavam iva. Eraomand maa ja metsa mõistes ongi püha, sest see kannab sealset, inimesest palju suuremat elurikkust – seda elurikkust, mille osa me oleme ja ilma milleta me ei saa. Hoolimata kõikidest tänapäevastest peibutavatest ideoloogilistest ja tehnoloogilistest illusioonidest.