Lendorav – meie metsade orangutan
Aasta algul teavitas Eesti Terioloogia Selts, et 2023. aasta loomaks on valitud lendorav. Olen aastate eest veidi lendorava elu ja tema probleemidega tegelenud. Seetõttu proovin mõtestada, mis võiks olla lendorava kui sümboli roll meie looduskultuuris ja kultuuris laiemalt.
Tundub, et see kummaline suurte silmadega varjuhoidev vanade haavikute asukas on loodushuvilisi alati köitnud. Sellele mõttele jõudsin, kui lappasin naaritsa taastamise projekti algusaegadel ajaloolisi ürikuid naaritsa kohta. Nendes sattus ebaproportsionaalselt palju ette nii baltisaksa loodushuviliste kui ka kahe suure sõja vahelise aja loodusuurijate märkmeid lendoravast, sama ilmnes ka nõukogude ajal. See loom on olnud lummav. Ühelt poolt on ta eriline, peaaegu eksootiline: liigub ringi öisel ajal, elab vanade haavikute puulatvades, jäädes inimsilmale enamasti tabamatuks, ning liigub müstiliselt puult puule liueldes. Ta nagu korraga on ja ei ole – elades küll siinsamas, samas hoomamatult justkui teise aegruumi kuuludes. Samas aga on tegemist ikkagi imetajaga, meiega küllalt sarnase eluvormiga, keda peaks olema lihtne mõista.
Kui 1991. aastal valiti lendorav Eestimaa Looduse Fondi vapiloomaks, siis vaevalt keegi aimas, millist tähendust hakkab omama see suurte öömustade silmadega veetlev loomake Eesti looduskultuuri maastikul aastaid hiljem. Sümboliks muutumise põhjuseks sai lendorava eluhuvide ja metsatööstuse uuemal ajal tekkinud ärihuvide vastandumine.
Metsatööstussektori ambitsioon üha suuremaks kasvada pole võimalik ilma sisendtooraine puidu kogust suurendamata sõltumata sellest, kas see tuleb erametsa valdajate või riigi käest. Puidu tarbimisel, olgu selleks siis küte, ehitusmaterjal või keemiatööstuse toore, pole üleilmsel tarbimisturul piire, vajadus sektori väljundprodukti järgi on lõputu. Tooraine juurde saamiseks on vaja võimalikult laialdastest aladest teha toormebaas, hõivates ka kunagi kaitsemetsade nimekirjas olevad ja tänapäeval veidi halvustava alatooniga KAH aladeks nimetatud kogukonnametsad ning osad kaitserežiimiga kaetud alad. Samas on oluline toormeala majandada nii, et see toimiks võimalikult suure majandusliku kasumiga, teisisõnu – toormealad peavad muutuma monokultuurseteks puupõldudeks. Ressurssi haldamise põhimõtetest tõukuva metsandusökoloogia seisukohast on see loogika vääramatu, paraku aga vastuolus elukeskkonna ja ökosüsteemi kui terviku käsitlusega, mille mõistmisel on eksistentsiaalne tähtsus.
Lendorava ellujäämishuvid läksid konflikti väga efektiivse ja invasiivse inimliigi kasvusooviga. Esmapilgul jääb mulje, et lendorava olukord on muutunud lootusetuks. Kuidas saaks ta vastu praeguse tsivilisatsiooni jätkusuutmatule ihale järjest rohkem tarbida? Kuid kas olukord ikka on nii hull? Lisaks rollile vanametsa ökoloogilises vaatemängus on lendorav kiiresti omandanud märgilise tähenduse meie kultuuriruumis. Seesama kummalisus, mis lummas varasemaid uurijaid, on muutnud lendorava elukeskkonna säilitamise avaliku huvi ning elukeskkonda üle kasutava majandushuvide vastuolu sümboliks. Keegi võib väita, et ka majandushuvi on avalik huvi ja see on kahtlemata nii. Küsimus on pigem majanduse piiramatu kasvu hinnas, ehk siis eelkõige elukeskkonna kasutamise määras ning viisides, eriti aga selles, kuidas toimida kooskõlas teiste eluvormidega.
Ühe liigi roll sellise sümbolina pole maailmas loomulikult midagi enneolematut. Esmakordselt puutusin samalaadse olukorraga kokku 1990-ndate aastate teises pooles, lugedes raamatut „Endangered Species Recovery: Finding the Lessons, Improving the Process”. Raamat oli mulle esmaavastus sellest, et loodushoid pole kaugeltki mitte ainult tegelemine liikide ja nende isenditega, vaid selles on väga olulisel kohal see, kuidas toimivad organisatsioonid, kuidas kujunevad eri sotsiaalsete rühmade arusaamad, ehk siis see, kuidas väärtustame, mõtestame ja mõistame igaühe ümber olevat sotsiaalset ja elukeskkonda. Üks peatükk raamatust käsitles põhja-tähnikkaku eluvajaduste ja metsatööstuse toormevajaduste vahel tekkinud konflikti. Selle linnuliigi lugu eelmise sajandi 90-ndate aastate Oregonis USAs on sarnane meie Eesti lendorava looga. Ühel pool on eluvorm, kelle elukeskkonnaks on suhteliselt puutumatu põlismets, teisel pool metsatööstus sinnasamasse põlismetsa ulatuva toormevajadusega. Lisaks retoorika sellest, et vaja on majandust arendada ja kakuliigi alalhoidmise tõttu kaovad töökohad ja metsasektoris töötavate inimeste elatis. Retoorikast jääb välja, et need töökohad tekkisid algselt just ebaproportsionaalselt suure elukeskkonna ekspluateerimise tulemusel, selle asemel oleks nad võinud tekkida kusagil mujal sobivamas paigas.
Tähnikkaku ja lendorava sümboolne tähendus ja roll Oregonis ning Eestis on äravahetamiseni sarnased. Loomulikult pole need kaks liiki ainsad olulist kohalikku kultuurilist rolli kandvad liigid maailmas, selliseid näiteid leiab kõikjalt, kus majandushuvi põrkub elukeskkonna väärtustamisega. Üheks selliseks eksootiliseks liigiks on Borneo ja Sumatra vihmametsade põlisasukas orangutan. Meedias on laialt levinud häirivad kaadrid lageraie alale jäänud üksiku puu otsa klammerduvast orangutanist. See on visuaalne sümbol konfliktist õlipalmiistanduste ärihuvide ja selle inimahvi eluhuvide vahel. Meie kultuuri tähendusteprismas on orangutanil Kagu-Aasias vihmametsades toimuva osas täpselt sama roll kui lendoraval Eesti metsade osas. Seega võib seoste ja tähenduste esiletoomiseks utreeritult väita, et lendorav on meie metsade orangutan.
Aegajalt on väidetud, et lendorava kui liigi alahoidmise vajadus on Eestis üle pingutatud, sest lendoravat on palju Soomes ning terves Venemaa metsavööndis. „Mõni mõis“, kui ta Eestist kaob, see pole suur hind metsade majandamise laiendamise eest, sest mujale jääb ta ju alles. See esmapilgul loogilisena tunduv mõttearendus on sisult vildakas. Üksi eluvorm pole asi iseeneses, tal on sisu vaid seoste kaudu oma elukeskkonnaga. Oskajal vaatajal kangastub lendorava seljataha omavahel läbipõimunud vanametsa elustiku lõputu kaleidoskoop alates imetajatega ning lõpetades seente ja ainuraksete keeruka võrgustikuga. Lendorava kohalikku kaotust ei korva mingilgi viisil teadmine, et teda kusagil veel alles on. Ühe maa elukeskkond jääb aina hapramaks ja vaesemaks. Lendorava püsimine tagab paljude teiste temaga elupaika jagavate eluvormide püsimise. Sama juhtub ka meid ümbritseva tõlgendustega meie kultuuris, ehk siis looduskultuuris. Kui kaob sümbol, muutub raskemaks selle mõtestamine, mida ta esindas ja mille osa ta oli.
Ent ajad ja olud muutuvad ning nendega koos ka sümbolite tähendused. Nii tore on mõelda, lendorava praegune tähendus võib saada mitte väga kauges tulevikus ehk uue sisu – arvukaks muutunud lendorav muutub märgiks sellest, kuidas me oleme õppinud teiste eluvormidega arvestama ning ühist elukeskkonda nendega jagama.
Foto: Uudo Timm