Lugu Sotsiaaldemokraatide 4. valimisringkonna lehes: Oleme suurte muutuste ajajärgus

Kümnend tagasi oli Eesti üks kliimaskeptilisemaid maid maailmas ning elukeskkonna alalhoidu puutuv leidis suuresti mittemõistmist. Praegu on teisiti, elukeskkond on avalikus arvamuses järjest kesksemal kohal. Vaevalt leidub kedagi, kes vähemalt alateadvuse sügavuses ei tunnetaks, et midagi on väga valesti.

Kui uskuda  teadlaskonda ning nende tuhandeid uuringuid, siis oleme oma tööstuslikuks „progressiks“ nimetatuga jõudnud biosfääri taluvuspiirideni. Aga kui mitte uskuda teadlasi, siis … keda veel?

Visandan vaid üksikud pintslitõmbed paljudest olulisetest muutustest.

Esiteks, et jagu saada pinnapealsetest vastandumistest, on meist igaühel vaja õppida enam austama iseennast, oma kaaskondlasi, teisi eluvorme ja elukeskkonda.

Teiseks, majandusambitsioonidele tuleb sättida kaks piirajat. Alumiseks on inimeste toimetulek, ülemiseks elukeskkonna vajadused.  Ülemise piiri mõistmist pärsib vähene ökoloogiline kirjaoskus. Vaja on uut tiigrihüpet ökoloogilises kirjaoskuses. Sellega on kiire ja selleta ei saa.

Kolmandaks, pöördume tagasi lokaalse väärtustamisele, olgu siis tegemist kohalike kogukondadega, kohaliku ringmajandamisega või elukeskkonnaga. Kas see tähendab globaliseerumise vastu seismist? Üldsegi mitte, aga on oluline, et globaalne toetaks lokaalset, mitte ei pärsiks seda.

Neljandaks, muutusteks ei piisa arvamusartiklitest ja teadlaste seisukohtadest – vaja on ökoloogilise mõtlemise otsustavat kaasamist poliitilisse otsustusprotsessi.

Viiendaks, turvalisus ja julgeolek on äärmiselt olulised. Tugevatel kohalikel kogukondadel ja tagatud elukeskkonnal on oluline roll mõlemas.