Naaritsa õpilane

Artikkel ilmus ajalehes “Postimees” 22.01.2022
https://teejuhid.postimees.ee/7435100/tiit-maran-naaritsa-opilane

Ühes intervjuus naaritsast Hiiumaal ütlesin hetke ajel, et ta on olnud hea õpetaja. See oli hetkesähvatusest tulenev äratundmine. Hiljem juureldes nõustusin iseendaga – naarits ja rännakud temaga neljakümne aasta jooksul on olnud pidev õppimine, ümbermõtestamine ning “ootamatutest ustest sisenemine”.

Naaritsa õpetajaks nimetamine võib tunduda sisutühi poeetiline liialdus. Aga sõnakujundid on olulised, neist sõltub, milline kognitiivne mõtteraam avaneb. Naarits on mulle vahetu kogemise sümbol, ta on aidanud mul teha vahet tegelikkuse ja abstraktsete mõttemudelite vahel ja vältida illusioonides hulpimist.

Naaritsa rikkaliku õpetuse olen jaotanud allpool kolmeks osaks. Võib ju tunduda, et kolm lahatud teemat on lõputult kauged sellest mustade pärlsilmadega varjulistes jõekäärdudes maailma uudistavast valge suuümbrisega tumeda šokolaadi karva väikekiskjast. Aga hea õpetaja roll on teeotsi kätte näidata – seda on naarits teinud. Õpilase roll on avanevaid radasid käia – seda olen teinud nii hästi, kui olen osanud.

Kõik me tunneme

Alustasin peale ülikooli loomaaias tegevust, mille eesmärgiks oli säästa naaritsat väljasuremisest. Minu ökoloogiaalane ülikooliharidus tundus selleks tööks suurepärane. Selle põhiosaks olid kartesiaanlikest lätetest pärinevad maailma lihtsustavad mõttemudelid. Need mudelid peavad loomi suhetes omasugustega ja muu maailmaga lihtsateks njuutonlikke põhjus-tagajärg suhteid järgivateks “biorobotiteks”. Loomade objektidena käsitlemine tekitab tunde, et nad on lihtsalt mõõdetavad.

Käitusin vastavalt sellele arusaamisele. Tunnistan ausalt, et mul nappis toona respekti nii endast erineva eluvormi kui ka üldiselt inimesest palju suurema elu vastu, minu koolitee polnud mulle seda õpetanud. Nii tegelesingi loomadega kui objektidega, jälgides piinlikult, et minu suhtumisse ei tekiks “teaduslikku objektiivsust” kahjustada võivat teistsugust hoiakut, et kõik oleks mõõdetav.

Õpetaja Naaritsal oli mulle õppetund. Mudelid toimisid ja siis jälle ei toiminud üldse või ainult ositi. Sageli oli üsna võimatu „mõõta”, miks ühed isendid käitusid ühtmoodi ja teised teisiti. Naaritsast õpetaja lasi mul oma mitmete isendite kaudu mõista, et olen naiivne ja et see eluvorm on märkimisväärselt keerulisem kui koolis õpitud mudelid. Sedamööda, kuidas ma omandasin uusi kogemusi naaritsate käitumise erakordse varieeruvuse kohta, murdus järsult koolist õpitud „tõde” ning asendus mõistmisega: lisaks teadusliku meetodi rakendamisele, pean käsitlema naaritsaid kui endaga sarnaseid kognitiivseid olendeid, kel igaühel on omailm ja iseloom. Seetõttu pean vaatlema naaritsa liigikaitselist tegevust mitte kui loomobjektide mehaanilist manipuleerimist, vaid pigem kui kummalist koostööd endast erineva kognitiivse eluvormiga. Sellest kasvas välja sügav austus teiste eluvormide vastu ning võimetus vaadelda inimesest erinevat elu läbi humanistliku arrogantsi prisma. Ei tea, kas just seepärast, või oli see juhus, aga järsku hakkasid naaritsad loomaaias regulaarselt sigima.

Mõtled naaritsast – mõtle voolavast veest, mõtle elu tervikust

Kui naaritsad loomaaias sigima saadi, oli järgmine jõupingutus luua Hiiumaale nende looduslik populatsioon. Ka siin olid mu naaritsast õpetajal mulle varuks õppetunnid. 2000. aasta suvel tegi loomaaias sündinud Vivaldi-nimeline naarits esimesed arglikud sammud kandepuurist Tihu kanali pervele. Seda vaadates mõlkus mu mõtteis astronaut Neil Amstrongi tuntud lause, mille ta ütles Kuule astudes: „Väike samm inimesele, suur inimkonnale“. Minu mõtteis kõlas see teisiti: „Üks väike samm Vivaldile, aga suur samm naaritsale.” Arvasin, et edasi läheb kõik lihtsalt, naarits asustab Hiiumaa ja sinna tekib tema elujõuline populatsioon. Õpetaja Naarits andis mulle aga õppetunni – Hiiumaa populatsiooni loomiseks kulus kuusteist aastat pingutusi. Selgus, et naarits pole mitte legoklots, mida sobivas asendis teiste klotside vahele paigutada, loodusesse lahti lastuna peab ta aegamisi sobituma sealse elurikkuse omavahelisse keerukasse “tantsu”, ta peab saama sealsete vooluvete elupaikade orgaaniliseks osaks. Olenditele, kes on pärit loomaaia kunstlikust keskkonnast, pole see sugugi lihtne. See, et kõik on omavahel seotud, on elementaarne ökoloogiline tõde, aga üks asi on abstraktne teadmine, teine aga praktilises tegevuses läbitunnetatud tegelikkus. Eelnevast tulenes paratamatult ka mõistmine, et populatsiooni alalhoiuks peab vaatenurk märkimisväärselt avarduma ning tähelepanu all peab olema kogu vooluvesi kogu sealse elurikkusega. Siin tuli õpetaja Naarits välja vaikse kommentaariga: „Nii nagu ei saa vaadelda naaritsat eraldatult vooluvee elupaikadest, nii ei saa piirata oma tähelepanu vaid vooluveega, sest ka vooluvesi pole asi iseeneses, vaid osa suuremast tervikust”. Ehk siis, kõik on seotud ja soov tegeleda ühe liigiga ei vii kuhugi, vaateväli peab hõlmama kogu elurikkust, sealhulgas ka inimest, selle vastastikuses põimituses.

Keskkonnaga toimuv on meie mõttemaailma vildakuse peegeldus

2016. aastal võttis naarits Hiiumaa ja Hiiumaa naaritsa lõplikult omaks. Peale kuutteist aastat loomade iga-aastast saarele laskmist tekkis olukord, kus kevadiseks sigimisperioodiks oli järel küllaldaselt pioneer-naaritsaid, et saarelisele asurkonnale alus panna. Viimase viie aasta seired on näidanud naaritsa head käekäiku saarel.

Kõik tundub ju nüüd hästi olevat. Aga kas ikka on? Selline on küsimus, mille esitab mulle see mustasilme õpetaja. Kas naarits ikka jääb hiidlasena püsima? Ma pole selles veendunud, veelgi enam, järjest enam on põhjust olla murelik. Miks? Aga sellepärast, et luues seda saarelist populatsiooni olen tegelenud tagajärgede heastamise, aga mitte üldiste juurpõhjustega. Kui pakun välja, et juurpõhjuseks on viis, kuidas inimene ümbritsevasse loodusesse suhtub, kujutan oma õpetaja silmis iroonilist pilku. Ta tahaks justkui küsida, miks arvan küll tervest inimliigist halvasti. Vastuse otsinguil uurisin mitmeid aastaid inimkultuuri erinevaid ilminguid ja mõistsin lõpuks, et inimliiki oleks vale pidada eriliselt „pahaks“. Teistega olenditega võrreldes muudab meid eripäraseks kultuuri roll inimliigi saatuse kujundamisel. Suur osa varasemaid kultuure on suutnud elada mitte keskkonna arvel, nagu teeb meie praegune inimest eriliseks ja jumalanäoliseks pidav aabramlikel juurtel põhinev kultuur, vaid sellega orgaaniliselt koos toimides. Edasi juureldes mõistan, et seni kuni ei muutu praegune progressikultus, on naaritsal nagu ka suurel osal elurikkusest, sealhulgas inimesel, vähe lootust. Nukker naeratus õpetaja Naaritsa silmis annab kinnitust, et mu arutlus leiab heakskiidu. „Kas siis kõik on lootusetu?” pudeneb tahtmatu küsimus mu huulilt. Õpetaja Naarits vaikib pikalt, kuniks viimaks vastab: „Sõltub sellest, kas olete suutelised taas õppima austama ja kalliks pidama endast suuremat elu.“