TIPA-TAPA HÄSTI KAUGELT | Tulnuka tulemine – šaakali lugu
Avaldatud Hiiu Lehes 01.04.2024
Sõna „tulnukas“ kasutatakse üldiselt võõrliikide puhul, nende puhul, kes tulevad uude elupaika väljaspool looduslikku leviala inimese kaasabil, olgu siin näiteks toodud mink või kährikkoer. Šaakaliga, Canis aureus, on lugu teisiti, tema on tulnud ise, tipa-tapa ja hästi kaugelt.
Kui kaugelt, see sõltub, mis ajahetkest mõõtma hakata. Meist päris kaugel lõunas asuva Ukraina lõunapoolsetel aladel tuvastati tema olemasolu 1997. aastal. Samamoodi on see liik nüüdseks nihutanud oma levilat põhja poole ja ka lääne poole, olles 2021. aastal registreeritud juba ka Norras ja selle aasta märtsis ka Hispaanias.
Paratamatult tekib küsimus, et miks küll, kuidas küll üks selline keskmise suurusega kiskja on hakanud jõudsalt ja kiiresti põhja ja läände oma levilat nihutama. Midagi peab olema muutunud, mis seda võimaldab, aga mis just, seda on raske kindlalt väita. Valdav paistab olema arusaam, et kiskja põhja poole liikumine on kliima soojenemise ja inimtekkeliste maastikumuutuste tagajärg. Aga eks tegelikud põhjused võivadki ositi lahtiseks jääda. Ega me hästi ei oska seletada paljut. Näiteks nüüdseks mandril tavalist valge toonekurge vaadeldi meil esmakordselt 1841. aastal ja praeguseks lausaliselt levinud ning maainimestele siin-seal meelehärmi tekitav metssiga otsustas end taas Eestis sisse seada alles 1930. aastatel.
Ulguv rebane
Eestis sai šaakali saabumine pea pommuudisena teatavaks 2014. aastal, kui varasemad kuuldused müstilisest „Ullaste ulguvast rebasest“ Läänemaal osutusid ilmvõimatuks peetud šaakaliks. Mäletan hästi, kuidas terioloogid-imetajate uurijad surnud looma pildi üle nõutult pead raputasid. Sellist imetajat ju Eestis polnud. Küll pakuti teda mingiks ristandiks, küll mingiks kummaliseks värdloomaks, teades samas isegi, et see pole usutav. Kuniks üks meist suutis mõtlemises Eesti fauna raamid kõrvale heita ja sõnas: „Sõbrad, ma tean, mis loom see on, aga see on võimatu, see on šaakal.“ Mõtteraamidest vabanenutena kinnitasid kõik kooris, et tõesti šaakal. See tõdemus aga tekitas järgmise kimbatuse, et kuidas ikka šaakal, kelle teadaolev levila piir oli meist paar tuhat kilomeetrit lõuna poole, ikka siia sai. Kahtlustati, et ehk on keegi ta lemmikloomana toonud. Ainult et, miks? Šaakalit ei peeta lemmikloomana. Pigem on ta meie kultuuripildis selline mitte nunnuks peetav elukas, tasub vaid meenutada Egiptuse surmade jumalat Anubist või Disney multikaid, kus šaakal enamasti negatiivne tegelaskuju. Lõpuks aga kogunes küllaldaselt andmeid, mis kinnitasid, et tegemist on ikka loomadega, kes ise tulnud meist palju lõunapoolsematelt aladelt. Praeguseks on šaakal kujunenud meie fauna osaks ning kiskjaks, kelle arvukuseks 2022. aastal hinnati 100–200 isendit ja kütiti 35 looma.
Saaremaal ja Muhumaal tõestati šaakal suhteliselt varakult, juba 2015. aastal ja 2022. aastal oli päris mitmeid tema vaatlusi Muhumaal, vähemal määral Saaremaal. Eks see ka loogiline, Muhusse pole üle mere just pikk maa jääga minna.
Üle jää
Šaakal on keskmise suurusega üsna plastilise eluviisiga kiskja, kes hoiab ikka eelkõige kaldaaladele, kus roostikku ja võsa. Plastiline on ka ta toitumine, ei ütle ta ära millestki, millest jõud üle käib, ka taime toit läheb asja ette. Tavapäraselt elab ta paariti, aga võib ka üksikuna ringi hulkuda või suurema peregrupina elada. Paariti või grupina elades laseb ta öösiti kuuldavale veidi klähvivat ulgumist, mis kaugele kuulda. See heli on hoopis teistsugune kui hundi või kodukoera ulg. Internetis on ulgumise näidiseid palju, ainult peab vaatama, et ikka õiget liiki kuulate.
Märtsis leidis kinnitust, et šaakal on Hiiumaale jõudnud, kuigi tõestuseta vaatlusi on olnud juba aastaid. Korraga jäi loom rajakaamerasse Õngul ja auto alla Harjul. Kas tegemist oli ühe ja sama loomaga, seda ei tea. Lahtiseks jääb küsimus, kas talvejääga tuli saarele üksik isend, kes õnnetult hukka sai, või oli tabatud isend tõestus saarel moodustuvast väikesest populatsioonist. Kui teele satub mõni kummaline õlekarva koera moodi rebasest loom, siis see ei pruugigi olla koer, vaid hoopis šaakal. Muuseas, Austrias avastati šaakali olemasolu just kokku kogutud auto alla jäänud „koerakorjuste“ analüüsil. Nii et, hoidkem silmad lahti ja suhtugem looma austusega. Teisalt, kui tabatud šaakal oligi ainuke, siis see on ainult aja küsimus, kui ta ikka Hiiumaale jõuab.
Paratamatult tekib küsimus, mis šaakali tulek endaga kaasa toob. Kohati võib ta tekitada kahju lambakasvatusele ja seda just poollooduslikes kooslustes. Selles osas peaksid lambakasvatajad olema tähelepanelikud. Aeg-ajalt on avaldatud arvamust, et see on suur risk maaspesitsevatele lindudele. Vähemalt kunagise ekspeditsiooni ajal Doonau deltasse Rumeenias väitsid sealsed bioloogid, et pigem vastupidi. Šaakal hoiab parema kontrolli all rebaste ja kährikute arvukust ning seetõttu on surve lindudele hoopis väiksem.