Artikkel ilmus ajalehes “Eesti Ekspress” jaan 2023

13. sajandi Pärsia poeedile Rumile kuuluvad järgmised tähendamissõnad. Mehed, kes ei tunne elevanti, lähevad üksteise järel elevandiga pimedasse tuppa. Üks katsub lonti ja arvab ta veetoru-loomaks; teine kompab kõrva ja leiab ta olevat lehvikloom; kolmas, kes jalga katsub, väidab, et tegu on sammasloomaga; neljas katsub võhka ja tema jaoks on tegu portselanist ümara mõõgaga.

Tähendamissõnade sisuks on, et kui kujundada arvamus tervikust ettejääva detaili järgi, siis on arusaam tervikust vildakas. Kui mehed oleksid hoidnud küünalt ja läinud ruumi koos, oleks olnud palju lihtsam ka mõista, kes seal tegelikult on.

See mõistukõne peegeldab üsna hästi seda, kuidas mõtestame „rohepööret“. Ühtede jaoks on see üleminek taastuvenergeetikale, teistele Euroopa Liidust tulenevad arusaamatud piirangud, kolmandatele elukeskkonna ja elurikkuse kadu, neljandatele energiakriisi taak, viiendatele… Jätkake ise.

Kusagil on ka keegi, kes väidab, et rohepööret pole vaja, see on kellegi väljamõeldis. Oh kui hea on nõustuda, kui keegi väidab, mida kuulda tahad, ning pimedas ruumis pole küllaldaselt küünlavalgust, et ise aru saada.

Kõikidel neil arvamustel on teatud tõepõhi all, samamoodi nagu elevanti kombanud meeste arvamustes. Terviku asemel üksikusse ilmingusse takerdumisega kaasneb oht alahinnata meie ees olevaid väljakutseid. Veelgi enam, tulemuseks võib olla illusoorsetele lahendusteedele asumine, mis tegelikult vaid suurendavad eesseisvaid riske.

Oma olemuselt on „rohepöördeks“ nimetatu ju parim vastus, mida on suudetud sõnastada, et vähemalt mingilgi määral lahendada probleeme, mis tulenevad meie tsivilisatsiooni kasvu jõudmisest biosfääri poolt ette seatud kasvupiiride lähedusse.

Olukorra kriitilisust tõendab lõputu kogus teadusuuringuid kõige erinevamatelt lähtepositsioonidelt. Üksik teaduslik uuring võib eksida, aga kui tuhanded sõltumatud uuringud kinnitavad sama, siis on eksimise tõenäosus olematu.

Ilmselt kõige põhjalikumad üldistused neile uuringutele on leitavad valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) ning elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) kokkuvõtetest. Näitlikustamiseks siin vaid kaks paljudest tõsistest järeldustest nendes aruannetes.

Ilma muutuseta ühiskonna toimimises ületab inimtekkeline kliimasoojenemine talutavaks peetava 1,5 kraadi piiri – võrreldes tööstusühiskonnaeelse ajaga – juba 2040. aastaks ja üle 25% kõikidest hinnatud liikidest maailmas on ohustatud. Aruannetes toodud põhjalikult argumenteeritud järeldused on üsna üheselt mõistetavad – ülim aeg on mugavustsoonist välja tulla ja tegutseda. Maailm sellisena, nagu oleme harjunud, ei tule tagasi.

Aeg-ajalt võib kuulda hääli, et rohepööre pole meile jõukohane ja seepärast peab sellest loobuma või seda edasi lükkama. Sellise mõtlemise lähtekoht on ekslik. Küsimus pole selles, kas jõukohane või mitte. Sellist valikut meil pole. Kui ühiskond ei leia endas tarmukust sisulisteks muutusteks, siis keskkond, jõudnud kasvupiirdeni, teeb „rohepöörde“ meie eest, pannes meid biosfääri poolt võimalikesse raamidesse. See oleks äärmiselt valulik.

Rohepööre on paratamatus, mis ei küsi sellest, kas me selle vajadust mõistame või kas käitume adekvaatselt. Samuti ei anna sellega venitada. Sellega oleks pidanud tegelema eile, nüüd peab tegelema täna, sest homme on palju raskem. Suur küsimus on selles, kas see, mis plaanitud, on asjakohane.

Valmimeister Ivan Krõlovile omistatakse kujundit – elevant ruumis. Krõlovi jaoks oli see sümbol millestki sedavõrd suurest ja ebameeldivast, et kergem on seda eirata, vaatamata selle suurusele. See kuvand sobib meie „rohelisele elevandile“. Ühelt poolt on rohepööre väljakutsena sedavõrd suur, et alateadlikult tundub lihtsam seda ignoreerida, teisalt on see sedavõrd ulatuslik probleem, et tervikust on raske ülevaadet saada. Lihtsam on jääda pusima detailide kallal, kasutades juba valmis retsepte, vaatamata sellele, et „haiguse sümptomid“ viitavad palju tõsisemale tervisehäirele.

Nii Euroopa Liidu poolt välja pakutud nn „green deal“ kui ka Eestis plaanitud „rohepööre“ paistavad silma optimismi poolest, et uuemate tehnoloogiate rakendamise ja innovatsiooni najal saab ühiskond piiratud keskkonnas lõputult tarbida ja kasvada. Kusjuures tegu pole lihtsa kasvuga, vaid eksponentsiaalse kasvuga. Viimase olemust reeglina ei mõisteta.

Selle salakavalusest arusaamiseks on hea pöörduda idamaise legendi juurde šahhist ja targast, kes malemängu leiutas. Kui Šahh küsis targalt, mis ta mängu eest tasuks tahab, kostis too tagasihoidlikult, et oh, pole palju vaja! Šahh pangu vaid esimesele maleruudule üks nisutera, teisele kaks, kolmandale neli ja nii edasi – igale järgmisele ruudule jälle kaks korda rohkem, kuni viimase, 64. ruuduni välja. See kogus vilja oleks tema tasu.

Kuigi soov tundus šahhile naeruväärselt tagasihoidlik, osutus lõpptulemus saavutamatuks – kokku oleks vaja olnud 18 446 744 073 709 551 615 tera, mis moodustab 2000 korda suurema koguse kui tänapäevane üleilmne nisutootmine. Oluline on lisada, et poole sellest kogusest moodustas liikumine 63. ruudult 64. ruudule.

Samamoodi, kuigi palju väiksema kordajaga, toimivad ka kõikvõimalikud kasvud ühiskonnas ja neil kõigil on mõju keskkonnale. Näiteks sobib hästi kõneainet pakkuv energia tarbimine. Üleilmselt kasvab energia tarbimine aastas üks kuni kaks protsenti. Eestis ei paista selle kohta head ülevaadet olevat, aga on raske leida põhjust, miks meil kasv väiksem peaks olema. Üks-kaks protsenti aastas tundub tühine. Sellele vaatamata tähendab see, et kasvule orienteeritud ühiskonna energiavajadus kahekordistub 37–71 aasta jooksul ja kolmekordistub 57–112 aasta jooksul.

Eestis soovitakse aastaks 2030 65% toodetavast energiast asendada taastuvaga. Paraku, kui energia tarbimise kasv jääb samaks, peab taastuva energia koguvajadus kasvama kiiremas eksponentsiaalses skaalas kui energia üldise tarbimise kasv. Kust kõik see energia tuleb? Kas meie keskkonna arvelt või tehnoloogilisest innovatsioonist?

Kui juhtub ime ja see kahe-kolmekordne energiakogus leitaks nutika tehnoloogilise innovatsioon abil, siis vastuolu ei kao. Energiatarbimise kiire, nelja-viie-kuue jne kordistumise tagajärjel on ühel hetkel piir ees, ükskõik kui peeneid tehnoloogiaid rakendada. Piiratud energiakasutus tähendab aga ühiskonnakorraldust, mis pole kasvule orienteeritud. See on ühiskond, kus kõik on muutunud, sh haridus, majandus, teadus, juhtimine, eelkõige aga keskkonna ja inimese vahekordade mõtestamises.

Eelnevast võib jääda mulje, et innovatsioon ja tehnoloogiline areng pole vajalikud. On küll vajalikud, aga eelkõige selleks, et aega juurde saada ja teistsugusesse ühiskonda jõuda.

Küllap vist sellepärast kõlab rahvusvaheliselt järjest enam üleskutse leida võimalusi nn kõikemuutvateks muutusteks („transformative change“). Ehk kuidas astuda samme, mis tooksid kaasa kestlikkusele viivaid muutusi ühiskonnas ja seda juhtivates väärtustes.

Praegune „rohepöörde“ kavandamine kipub tehnokraatlikuks ja ülalt alla toimivaks. Sõna „pööre“ kannab endas jõuga pööramise taju, teatud vägivaldsust. Ühelt poolt on see ka õigustatud, sest pööre on paratamatu. Teisalt on pööre teostamatu, kui selle vajadust ja paratamatust ei mõisteta. Ehk siis rohepööre pole võimalik ilma ühiskonnaülese roheleppe ja selle vajaduse mõistmiseta.

Rohepöörde rakendamine ilma sellele eelneva roheleppeta tekitab inimestes arusaamatust ja trotsi, mis on suurepärane kasvulava niigi laienevale populismile. Rohepöördeni jõuame roheleppe kaudu. Mõeldes meie rohelise elevandi peale, tuleb nentida, et roheleppega on vaja väga kiirustada.

Artikkel ilmus ajalehes “Postimees” 20.10.2022
https://arvamus.postimees.ee/7629863/inimene-ja-loodus-tiit-maran-eesti-liikide-seisundite-hinnangud-on-kui-kanaarilinnud-kaevanduses#_ga=2.144698101.1540928007.1673688629-1599787755.1660038723

Augusti viimasel nädalal toimus Tallinna loomaaias konverents «Liigid, nende seisund tänases Eestis – kuidas edasi?». Konverents võttis kokku meie liikide seisundi aastatepikkuse hindamise, millesse olid kaasatud enamik, kui mitte kõik, Eesti parimad oma ala teadlased ja asjatundjad.

Hindamise aluseks olid Maailma Looduskaitse Liidu punase nimistu ranged kvantitatiivsed reeglid. See tähendab, et hindamised põhinevad empiirilistel andmetel, tulenevad ühtsest loogikast ja on võrreldavad, teisisõnu on nii usaldusväärsed kui üldse võimalik. Hindamise metoodika ja selle tulemused on avalikud. Punase nimistu koostamise metoodilisest poolest annab ülevaate keskkonnaameti koduleht. Hindamise andmed on ohustatuse kategooriate kaupa nähtavad e-Elurikkuse lehel.

Langus on kiire

Konverentsi tulemused leidsid meedias väga tagasihoidlikku kajastamist. Teadagi, praegusel kriisidest järjest pakataval ajastul võib mõndagi olulist jääda tähelepanuta. Hindamise lühikokkuvõte on kiretu: tähelepanu vajavaid liike on nüüdseks neli korda rohkem, kui on riikliku kaitse all ning iga viienda hinnatud liigi seisund on sedavõrd halvenenud, et teda tuleb pidada inimtegevuse poolest ohustatuks. Otse öeldes tähendab see, et ühiskonna, kultuuri ja riigina oleme ebaõnnestumas omaenda elukeskkonna alalhoidmisel.

Ilmselgelt pole me täitnud ka meie enda põhiseaduse elukeskkonda ja loodusvarasid puudutavaid sätteid § 5¹ ja § 53². Hinnang on ühene ja tugevas kontrastis meie endi iseendale loodud kuvandiga rikkaliku loodusega riigist, kus elavad oma elukeskkonda väärtustavad inimesed – vähemalt sellisena meeldib meil ennast mujal maailmas tutvustada.

Lohutust ei paku ka väide, et meil on tänini paremini kui mujal Euroopas. Arvestades muutuse kiirust ja tendentsi kiirenemist, siis samamoodi jätkates pole lootusetu sattuda ühel hetkel viie enam rikutud elukeskkonnaga Euroopa riigi hulka.

Meie kanaarilinnud

Lugejal võib tekkida küsimus, et miks suureliselt rääkida elukeskkonnast, kui hindamised puudutavad vaid «pelgalt» liike ja mitte elukeskkonna tervikut. Paraku on nii, et liikide seisund summeerituna on ilmselt üks parimaid looduskeskkonna seisundi peegeldajaid.

Liigid – õigemini nende populatsioonid – pole asjad iseeneses, vaid erinevad eluvormid, kes omavahel ja muu keskkonnaga ülikeerukalt läbi põimudes moodustavad sellesama tervikliku elukeskkonna, mis on vajalik meile endale sõltumata sellest, kas seda hoomame või mitte. See on elementaarne arusaam neile, kel õnnestunud saada ökoloogiaalast koolitust, paraku pole neid ühiskonnas just üleliia palju.

Muutused liikide seisundis on kui kanaarilinnud kaevanduses. Nad annavad märku sellest, et midagi on väga valesti. Selles, kuidas mõtestame meiega meie maad jagavate, kuid meist erinevate eluvormide ja nende koosluste tähendust meile endile ning kuidas eelnevast tulenevalt arvame olevat õige ja lubatud käituda, olgu siin siis tegu majandustegevuse või arendustegevusega. Eelpool toodu lähtus konverentsi pealkirja esimesest poolest «Liigid, nende seisund tänases Eestis…», ja kokkuvõtvalt peab veel kord nentima – midagi on väga valesti.

Kuidas edasi?

Konverentsi pealkirja teisest poolest – «… kuidas edasi?» – tõukuv on keerulisem. Teadagi, kui raskesti mõistetava haiguse puhul on isegi diagnoosi määramine keeruline, siis õige ravi leidmine ja rakendamine kipub olema veelgi keerulisem, eriti siis, kui selgub, et selleks tuleb tunduvalt muuta sisseharjunud eluviise – näiteks ülekaalulisuse puhul muuta toitumisharjumusi ja elustiili.

Praeguse loodushoiu riikliku süsteemi alused pandi paika eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel ja kindlasti on see suutnud palju hullemat ära hoida, lisaks on loomulikult ka näputäis õnnestumisi. Samas, kui vaadata suurt pilti, siis… Kas on kõige vanaviisi jätkumisel alust loota, et kümne aasta pärast järgmise liikide seisundi hinnangu (loe: meie elukeskkonna seisundi hinnangu) avalikustamisel poleks olukord hullem? Selline lootus tundub olevat sobilik neile, kes ei süvene, ei soovi aru saada või ei hooma ühest valimiste tsüklist üle ulatuvate probleemide lahendamise olulisust.

Muutusteks on vajalikud väga tõsised arutelud, kuidas ja mida muuta, et elukeskkond ei hävineks ülemäärase keskkonnakasutuse tõttu. Toimunud konverents polnud selleks loomulikult suuteline, sest see polnud mõeldudki pakkuma lahendusi probleemidele, mille juured peituvad sedavõrd sügaval praeguse inimühiskonna toimimise aluskudedes. Küll oli konverents selge märguanne sellest, et meie ühiskonna ja kultuuri toimimise viisid ning selle vahekorrad elukeskkonnaga vajavad tõsist ümbermõtestamist. Vastasel korral on vähe usutav, et ühel hetkel on elukeskkonda võimalik järgmistele põlvedele elamisväärsena edasi anda. Suureneb oht muutuda maaks, mis sarnaselt mitmete teiste Euroopa riikidega elab oma keskkonnaprobleeme eksportides.

Kaks kurja juurt

Konverentsil räägitu üle mõtteid mõlgutades tundub, et olulised on arutlused vähemalt kahes omavahel seotud valdkonnas: esiteks, inimene ja tema mõttemaailm, ning teiseks, riiklik korraldus elurikkuse püsimiseks.

See, kuidas käime ümber elukeskkonnaga, sõltub sellest, kuidas mõtestame iseendile inimesest erinevate eluvormide püsimise vajadust. Sisuliselt tähendab see seda, milline on meie seni väga inimkeskses üldises kultuurinarratiivis tähendus elukeskkonna tervikul ja teistel eluvormidel.

Teisisõnu, milline on meie looduskultuur ehk see osa kultuurist, mis tõlgendab inimesest suurema elusüsteemi tähendust meile endile, nii üksikisiku, kohaliku kogukonna kui kui riigi seisukohalt. Kas näeme selles ainult meile piiramatult kasutamiseks antud ressursi või tajume, et elukeskkond on midagi, mille osa me ka ise oleme, mis on väärtus omaette ja mida peab paratamatult teiste eluvormidega jagama.

Pöördeta ei saa

Samme, mida rakendada sellise arusaama valdavaks muutmiseks, jagub kindlasti mitmeid ning need saavad selguda vaid arutluste ja katsetuste teel. Üks väga oluline suund on hüppeliselt suurendada sellealaseid teadmisi ühiskonnas – näiteks viia kõikidesse õppekavadesse sõltumata erialast sisse kohustuslik ökoloogiline Maa õpetus. Viimasest ei tohiks välja jääda kultuurilooline pool sellest, kuidas mõista inimlooma seotust ümbritsevaga.

Tundub ülepaisutatud ideena? Võimalik. Aga kui mõelda selle peale, et meie praegune haridussüsteem peab õigusega oluliseks ühiskonna toimimist seletavaid õpetusi selleks, et õppija mõistaks, kuidas toimida tänapäeva inimühiskonnas, aga ei pea oluliseks seda, et meie ühiskonna kõik liikmed mõistaksid, kuidas toimib elukeskkond, milles samuti osaleme ja millest täielikult sõltume, siis on see pehmelt öeldes kummastav. Veelgi enam, kuidas võib sellises olukorras üldse loota, et ühiskonnaliikmed oskaksid oma isikliku elu ja erialase tegevuse otsustusi teha viisil, mis annaks lootust üleilmse keskkonnakriisi leevendamiseks, nimetatagu selleks ettevõetavat siis rohepöördeks või millekski muuks?

Kogukonna roll

Riiklik loodushoiusüsteem on viimase paarikümne aasta jooksul arenenud omasoodu ning muutunud selle käigus järjest tsentraliseeritumaks ja tugevasti eemaldunud kohalikust kogukonnast. Elukeskkonna alalhoid on järjest vähem inimnäoline ja järjest enam tehnokraatlikult arvutiekraani nägu, taustal hirmu tekitavad seadusepügalad ja andmebaasid. Tulemuseks on kohaliku kogukonna ja inimese süvenev võõrandumine riigist ja loodushoiu ideest.

Küsimus on selles, kuidas tuua loodushoid inimese ja kohaliku kogukonna juurde. Kindlasti liigub selles suunas idee igaühe loodushoiust. Samas terendavad ohudki, sest elukeskkonna puhul on oluline, et kogukonna avalikest loodushoiuhuvidest ei käiks üle üksikisikute majandushuvid, mis kogukonda eiravad. Teisisõnu, et ei rakenduks ökoloog Garrett Hardini 1968. aastal sõnastatud «ühisvaratragöödia» (stsenaarium, kus üksikisik saab ühisvara maksimaalsest ekspluateerimisest vahetu tulu ja kulud hajuvad pikemas perspektiivis tervikkogukonnale ning nõnda viib isevooluline areng keskkonnaressursside väljakurnamisele – toim).

Hardini mõttemudel on siiski lihtsustus, mitte loodusseadus. Et leidub viise, kuidas vältida üksiku huvi võimutsemist üldise avaliku huvi üle, on oma uurimustes esitlenud näiteks ka Nobeli majandusauhinna laureaat Elinor Ostrom.

Varjus pool

Lõpetuseks, võiks ju tekkida küsimus, miks selline teemapüstitus, kui elame sisuliselt sõjaajal ning kõiki on vintsutamas süvenevad energia- ja muud kriisid? Aga just selle pärast. Pole kahtlust selles, et ühiskonna ees seisvad hetkeväljakutsed on ülimalt suured, aga kui me ei võta neid väljakutseid lahendades arvesse näiliselt taandunud väljakutseid, siis hetkepimedusest kantud otsustused võivad meie kriisidest pakataval ajal teha ületamatult raskeks lahenduste leidmise muudele väljakutsetele. See, mis jääb varju, pole veel olematu.

Elukeskkonna hoidmist ei saa panna eriosakonda

Kuigi elukeskkonna ja elurikkuse alalhoid peaks olema ühiskonnaülene, on tänaseks väljakujunenud loodushoiu valdkond väga isoleeritud – umbes nii, et elurikkuse alalhoid on vaid kaitsepiirangutega isoleeritud alade pärusmaa, aga mujal pole elurikkuse seisund oluline. Teisisõnu oleks vajalik kaaluda viise, kuidas viia teiste sektorite tegevustesse iseenesestmõistetavana sisse elurikkuse alalhoiu kaalutlused, ja seda ka maadel, mis asuvad väljaspool kaitsealasid.

Veelgi enam, praegu toimiva loodushoiu korralduse puhul torkab silma tähelepanu nihkumine elukeskkonna terviku püsimise vajaduselt pelgalt eraldikäsitavatele üksikväärtustele, olgu nendeks siis ohustatud liikide populatsioonid või kooslused, arvesse võtmata, et üksikvormid on teistega keerukalt seotud ja neid seoseid tagamata võivad pingutused üksväärtuste alalhoiuks osutuda raisatud pingutusteks. Hea näide on arusaam, et kaitserežiimiga aladel kipuvad tähtsust omama vaid eraldiseisvana, nagu asjana iseeneses, käsitletud liigid või kooslused. Kui pole võimalik näidata mingi majandustegevuse vahetut mõju, siis peab see olema lubatud.

Kas ehk ei tasuks seetõttu kaaluda lisada üksikväärtuste kaitsele suunatud tegevusele veel ökosüsteemsete tervikute alalhoidmine? Viimane ei tähenda mõistagi inimese väljalülitamist, vaid pigem neil aladel koostoimimise aluste paika panemist, midagi sarnast kunagise programmiga «Inimene ja biosfäär» (1971. aastal alguse saanud valitsustevaheline teadusprogramm, mille peaeesmärk on üleilmselt tagada bioloogilise mitmekesisuse ja inimkultuuri tasakaalustatud koosareng – toim). Ehk aitaks see muuta ohtlikku väärarusaama inimeste maailma ja ülejäänud eluvormide maailma eraldatusest.

Artikkel ilmus ajalehes “Maaleht” 29.03.2021
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/92947491/tiit-maran-eraomand-ongi-puha-see-tahendab-vastutuse-votmist-kogu-maatuki-eest-koos-elurikkusega?fbclid=IwAR1PwNx-FqxLGMkHwdP7Y_d7oKN6XrRIZrBDSNpuIoUg9PNsXBr9Wpz8kJE

Mõni aeg tagasi sattusin ühele erametsa seltsi siselisti arutelule, kus teemaks loodushoiu võimalikkus erametsas. Arutelu kandus siia-sinna, kuni lõpuks põrutas üks metsamajanduse tulihingeline kaitsja: “Eraomand on püha!”

Sellega pidi ka lõppema igasugune võimalik arutelu teemal “loodushoid ja eramaa”, lihtsalt seetõttu, et eraomand on eraomand. Erametsamaa on metsanduse jaoks ja seda ei tohi puutuda.

See oli kummaline, kuna teadaolevalt pole ka kõige radikaalsem looduskaitsja kunagi vaidlustanud metsakasutust kui sellist. Pigem on küsimus viisides ja mahus.

Aastakümneid tagasi, kui endalegi ootamatult sain metsamaatüki omanikuks Hiiumaal, olin minagi loosungist “Eraomand on püha” kantud sisemiste dilemmade vaevas. Olen ettevalmistuselt bioloog ja ökoloog, eluaeg loodushoiuga seotud. Olen aga järjest rohkem huvitunud ka inimese ja teiste eluvormide omavahelistest suhetest ja sellest, kuidas neid suhteid mõtestatakse sõltuvalt maailmavaatest ja ideoloogiast.

Jäin lootusetult jänni, kui soovisin maatüki omanikuks saamist endale lahti mõtestada. Mida see ikkagi tähendab? Pärast notari juurest väljumist on kusagil paberites kirjas, et just see maatükk on nüüd minu isiklik eraomandus. Mul on õigus seal toimetada nii, kuidas tahan, loomulikult seadust järgides. Minul on sellel maatükil suuremad õigused kui teistel.

Kellele kuulub vihmauss

Aga kuskohast tuleneb see õigus pidada ühte maatükki enda omaks? Mida see tähendab laiemas kontekstis kui üks inimene?

Ökoloogilisest ja bioloogilisest kontekstist lähtudes on ju tegemist ilmselge jaburusega. Miks peaks see maatükk kuuluma rohkem mulle kui metssigadele, kes igal sügisel mu heinamaad rüüstavad, või mügridele, kes aiamaal mulle koha kätte näitavad? Või sääskedele, kes ojakäärudes paljunevad, või naaritsale, kes samas ojas oma eluasju ajab?

Mida ma ikkagi oman, kui oman maad? Kas maa on ainult pinnas ilma nende sääskede, mügride ja metssigadeta? Kuidas see on võimalik?

Kusagil pidi ju olema esimene eramaaomanik, ja kes andis talle selle eramaa? Kas Jumal?

Aga vesi, mis vihmana maha sajab, või seateod, kes vihma järel end maapinnale välja ajavad – kas need kuuluvad siis ka mulle kui eramaa omanikule? Või vihmaussid? Ei osanud sellele vastust leida.

Inimkesksest seadusest lähtuv ühe maatüki kuulutamine ühe inimisendi omanduseks tundus lihtsalt totter. Tuleb meelde ühe tuttava kunagine vihaväljendus muttide teemal: “Mis nad tulevad siia minu maa peale hunnikuid tegema? Mina ostsin selle, see on minu maa, mitte nende oma!”

Tal oli ju kahtlemata õigus: muttidel ei saa olla notari juures kinnitatud maaomandit tõendavaid dokumente. Mutil pole maa omamise õigust, aga kas ta kuulub siis eramaa juurde, või kuidas? Keeruline lugu…

Aga kust on üldse pärit eraomandi mõiste praeguses kultuuris? Kus on alguste algus maa eraomandile? Kusagil pidi ju olema esimene eramaaomanik, ja kes andis talle selle eramaa? Kas Jumal?

Huvitav oleks vaadata toonastest “notariaalsetest dokumentidest”, millised piirangud ja koormised tekkisid järgmisele omanikule maa kasutamisel. Kristliku piibli järgi oli selleks vastutus kõige elava-loodu eest.

Need mõtted keerlesid mu peas, kui käisin oma vastomandatud eramaal ringi. Ümberringi oli erakordselt rikkalik putukaelu, liikusid ringi ilvesed, hiljem ka hundid. Kevadõhtuid täitsid konnakontserdid, suvistel õhtutel katsid taevast nahkhiirte lennukaared, saadetud noorte kodukakkude käuksudest.

Kõike seda tunnetades leidsin järsku lahenduse mind painavale dilemmale. Korraga mõistsin, et maatüki eraomandisse saamine on midagi palju enamat kui õigus toimetada seal omatahtsi. See tähendab eelkõige vastutuse võtmist kogu maatüki ning seal elava elurikkuse eest.

Elada tuleb koos teistega

See mõistmine muutis maa tähenduse mulle kui omanikule millekski hoomamatult suuremaks kui notari kinnitatud paberist lähtuv õigus näha eraomandis kasumi allikat. Sisuliselt tähendas see vajadust leida variant, kuidas elada koos teiste eluvormidega, kuidas õppida valitsemise asemel jagama. Viimane loomulikult ei tähenda metsamajandamise lõppu, küll aga selles vallas teisi eluvorme arvestavat eetilist ja vastutustundlikku toimimist.

Mul on arvukalt maal elavaid sõpru, kes toimetavad just sellisest arusaamast lähtuvalt. Teisel poolel on metsavaldused, mis ostetud selleks, et puidutööstuskompleksi igavesti näljaseid tarneahelaid toormega toita ja sellest kasumit teenida. Sellesse loogikasse ei kipu mahtuma midagi muud kui vaid puit.

Silmaklappidega inimkeskse maailmavaate ja biosfääri olemuse vaheline konflikt laieneb iga päevaga. Tal on lõputu hulk ilminguid, olgu nimetatud näiteks kliima soojenemine, elurikkuse kriis, plastikriis, energiakriis, mullakriis, veekriis. Edasi jätkake ise.

Ootamatult avastasin, et selles kunagises trumbina välja käidud loosungis “Eraomand on püha” peitub sügavam iva. Eraomand maa ja metsa mõistes ongi püha, sest see kannab sealset, inimesest palju suuremat elurikkust – seda elurikkust, mille osa me oleme ja ilma milleta me ei saa. Hoolimata kõikidest tänapäevastest peibutavatest ideoloogilistest ja tehnoloogilistest illusioonidest.

Artikkel ilmus ajalehes “Sirp” 14.05.2021
https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/looduskultuurist-ja-looduskultuuritusest/?fbclid=IwAR1PwNx-FqxLGMkHwdP7Y_d7oKN6XrRIZrBDSNpuIoUg9PNsXBr9Wpz8kJE

Sõnade „loodus“ ja „kultuur“ kasutamine on nii enesestmõistetav, et enamasti ei juurelda selle üle, mis sõnasildi taga. Seda tehes aga mõte takerdub ja õhku jäävad vastuseta küsimused. Mis on kultuur, mis on loodus? Kus on nende piirid? Kes on kultuuri kandjad? Missugune on kultuuri ja looduse suhe?

Loodusest, kultuurist ja kultuuri kandjatest

Mõistete definitsioone saab otsida entsüklopeediatest. Eesti Entsüklopeedia järgi on looduseks „aineline maailm, kogu universum, kitsamas tähenduses inimtegevusest suhteliselt mõjutamata keskkond. Inimene on looduse osa, kuid ta on võimeline keskkonda ja oma suhet sellega eesmärgipäraselt muutma ning looma kultuuri“. Samasuguse sisu annab sõnale „loodus“ ka internetientsüklopeedia Vikipeedia: „Looduse moodustavad kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus.“

Kultuur (ld cultura ’viljelus, harimine’) on Eesti Entsüklopeedia järgi „inimesele (inimkonnale) omane eksisteerimisviis, mille varal inimene eristub kõikidest bioloogilistest eluvormidest ja loob endale tehisliku elukeskkonna. Eristatakse ainelist (töö ja tootmine, töövahendite ja muu sellise valmistamine, elukeskkonna kujundamine) ja vaimset kultuuri (mõtlemine, ühiskonnaelu korraldamine, maailmakäsituse kujundamine ja selle mitmesugused märgilised (märk, keel) väljendusvormid)“. Veelgi üldisemaks teeb mõiste „kultuur“ tähenduse Vikipeedia. Seal on kultuur kõige üldisemas mõttes inimtegevus ja selle tulemus.

Sellest järeldub, et loodus on kõik see, mis meie (inimese) ümber, kaasa arvatud inimene, aga mitte see, mis inimese loodud. Viimane kuulub kultuuri valdkonda. Selline, vormilt vägivaldne – kultuuri defineerimine eksklusiivselt inimese kaudu – loob aluse illusiooniks inimese erilisusest ning võtab ära võimaluse kultuuri kui nähtuse laiemaks nägemiseks mujal eluslooduses. Paratamatult tekib seos piibliõpetusega, et inimene erinevalt muudest pudulojustest on tehtud n-ö jumala näo järgi. Uusaja filosoofia ja teaduse isaks peetava René Descartes’i arusaam inimesest kui hinge omavast ja loomast kui masinast järgib sama malli. Seda kartesiaanlikku seisukohta inimese erilisusest võrdluses muu eluga on püütud innukalt arvukate uuringutega tõendada, seda kuni viimaste aegadeni välja. Ükski nendest tõendustest pole aga ajaproovile vastu pidanud. Arusaam inimese erilisusest püsib visalt. Seda peegeldavad ülaltoodud definitsioonid. Teadusmaailmas on see arusaam suuresti murenenud rohkearvuliste loomade kognitiivse psühholoogia ja sotsiaalse käitumise uuringute mõjul. Olgu siin paljude hulgast ära märgitud Jane Goodalli ja Franz de Waali uuringud (Franz de Waal on kirjutanud arvukalt raamatuid, mis käsitlevad seda valdkonda eri vaatenurkadest). Siiski on ka teadusmaailmas jäänud kuni viimase ajani püsima arusaam, et kultuur on loomariigis midagi marginaalset ja väga harva esinevat. Olukord muutub, kui vabastada kultuuri määratlus katteta nõudest näha selles midagi vaid inimesele omast, näiteks – kultuur on käitumuslike traditsioonide ülekandumine ühelt olendilt teistele sotsiaalse õppimise kaudu. Aprillis ajakirjas Science avaldatud ülevaateartikkel¹ teeb kokkuvõtte XX sajandi keskpaigast tänapäevani tehtud uuringutest kultuuri ja selle ilmingute kohta loomariigis. Artiklis jõutakse järeldusele, et need on omased väga paljudele ja väga erinevatele loomarühmadele alates inimahvidest ja vaaladest ning lõpetades mesilaste ja äädikakärbestega. Kultuuri roll inimesest erinevate eluvormide elus on märksa suurem, kui on arvatud. Seega siis vastupidiselt levinud arusaamale on kultuur oma juurtelt bioloogiline, omane väga paljudele liikidele ja üldsegi mitte inimest muust elust selge joonega eristav. Tõsi, pole vist peale inimese teist liiki, kelle elus kultuuri roll on sedavõrd keskne ning kelle püsimist või kadumist kultuuri sisu sedavõrd mõjutab.

Looduskeskkonna osa kultuurides

Ilmselt pole kahtlust selles, et vahetult ökosüsteemis elavate liikide/eluvormide puhul on kultuuriilmingute valdavaks määrajaks just seesama vahetu ökosüsteem ja sellest tulenev.

Maailmanägemine põliskultuurides on mõneti sarnane. Inimtekkelist tehiskeskkonda on nendes kultuurides väga vähe ning suhe looduskeskkonnaga on vahetu. Arvukad antropoloogilised sissevaated traditsiooniliste põlisrahvaste ellu osutavad sellele, et nende puhul on ümbritsev looduskeskkond samuti kultuuri sisu määrajaks. Vahetu sõltuvus keskkonnast tingib ka selle, et põliskultuurides on teadmised teistest eluvormidest ning nende omavahelistest suhtetest elutähtsad. Fikret Berkes käsitleb oma raamatus „Püha ökoloogia“ („Sacred Ecology“, 2018) põliskultuuride suhtumist ümbritsevasse ökosüsteemi ja väidab toetudes arvukatele uuringutele, et põliskultuuride teadmised ökosüsteemidest ja seal valitsevatest seostest on jahmatavalt laialdased. Need teadmised on argielu alus ja seega n-ö elavad teadmised. Ilmselt seetõttu on ka antropoloogilistes kirjeldustes põliskultuuride arusaam ümbritsevast keskkonnast valdavalt austav, seda pühaks pidav. Loomulikult ei kehti see nii kristlike missioonide kui ka tänapäevase sekulaarse maailmavaate invasiooni poolt rikutud põliskultuuride puhul. Selliste traagikat on kirjeldanud näiteks hästi antropoloog Colin M. Turnbull oma raamatus „Mäerahvas“ („The Mountain People“, 1987).

Tänapäeva põllumajanduse algtüüp arvatakse olevat 12 000 aastat vana. Toona aluse saanud kultuur(id) on järjest enam kujundanud ümbritsevat keskkonda vastavalt oma tehnoloogilise võimekuse kasvule kuni tänapäevase tehnoloogilise keskkonnani välja. Inimtekkeline kultuuri tehiskeskkond on järjest kiirenevalt laienenud sedavõrd lausaliseks, et selle piiride taha jääva biosfääri seisund paistab võrreldes kultuuriliste saavutustega vähetähtis ja väärtusena ebaoluline, hoolimata sellest, et inimese kui liigi täielik sõltuvus biosfäärist pole kuhugi kadunud. Õhtumaa sellise mõtteviisi näiteks võiks olla suurkuju ja majandusmõtte klassik Adam Smith, kelle arusaama järgi on väärtuse kui sellise looja vaid inimene. Keskkond, vastupidiselt põliskultuuride arusaamadele, ei leia väärtusena käsitlemist. Toonases ajas oli see vahest mõistetav, kuna keskkond tundus olevat lõputu.

Olukord pole erinev ka praegust ühiskonda juhtivas neoliberaalses narratiivis. See, 1947. aastal 36 majandusteadlasest koosneva nn Mont Pelegrini seltsi loodud maailmaseletus käsitleb inimest ja ühiskonda majandussuhete kaudu ning eirab täielikult keskkonda ja biosfääri seaduspärasusi. Ositi tuleneb sellest ka meie praegune skisofreeniline olukord, kus ühiskonda kooshoidvad majandus- ja rahandusmudelid, haldussüsteemid ning seadused on vastuolus loodusseaduste ja ökoloogiaga, seda vaatamata järjest kuhjuvatele andmetele sellise olukorra eksistentsiaalsetest ohtudest.

Suurepärase ülevaate kujunenud olukorrast annab Ühendkuningriigi maksuameti tellimusena veebruaris valminud mahukas nn Dasgupta ülevaade² loodusrikkuse ja majanduse seostest. Selle põhisõnumid on järgmised:

1. Nii meie majandus, toimetulek kui ka heaolu sõltub meie kõige suuremast varast – loodusest.

2. Oleme ühiselt läbi kukkunud looduse jätkusuutlikul kohtlemisel kuni selleni, et meie nõuded ületavad kaugelt looduse suutlikkuse pakkuda hüvesid ja teenuseid, mida vajame.

3. Meie jätkusuutmatu suhe loodusega ohustab nii praegust kui ka tulevasi inimpõlvi.

4. Probleemi keskmeks on sügav ja laiaulatuslik institutsiooniline läbikukkumine.

5. Lahendus algab lihtsa põhitõe mõistmisest ja selle tunnustamisest: majandus toimib looduskeskkonnas ja mitte sellest sõltumatult.

6. Me peame muutma oma mõtteviisi, toimimist ja seda, kuidas mõõdame edukust:

• tuleb tagada, et meie nõuded loodusele ei ületaks selle varusid ja et me suurendaksime neid varusid võrreldes praeguseks alles jäänuga;

• vaja on muuta majandusliku edukuse mõiste sisu selliseks, et see juhiks meid jätkusuutlikkule teele,

• et võimaldada neid muudatusi ja säilitada need püsivalt järgmistele põlvedele, on vaja täielikult ümber kujundada ühiskondlikud institutsioonid ja süsteemid, eriti rahandus ja haridus,

• kõikemuutvad muudatused (transformative change) ühiskonnas on võimalikud – me ise ja meie järglased ei vääri midagi vähemat.

Samu seisukohti väljendab ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi (United Nations Environment Programme, UNEP) poolt veebruaris avalikustatud aruanne „Rahu tegemine loodusega“.³ Märgiline on ÜRO peasekretäri António Guterrase sõnakasutus aruande avalikustamisel: „Inimkond peab enesehävituslikku ja mõttetut sõda loodusega.“⁴

Sõnapaari „looduskultuur“ juurde

Looduse peegeldajaks kultuuriruumi on selle osa – looduskultuur. Looduskultuur on looduskeskkonna tõlgendaja, sellele tähenduse ja väärtuse andja, seda nii teadmiste, esteetika kui eetika osas. Mida nõrgem on looduskultuur üldisel kultuurimaastikul, seda ebarealistlikum on selle kultuuri kandjate arusaam looduskeskkonna rollist omaenda eksistentsi tagamisel ja seda tugevamaks läheb kultuuri ja looduse vastandumine maailmapildis. Praeguse tsivilisatsiooni süvenev keskkonnakriis on seda kandva kultuuri raskekujuline tervisehäire, mida võib nimetada progresseeruvaks looduskultuuri puudulikkuse sündroomiks. Selle üks tagajärg on, et inimene kui kultuuri kandja näeb ennast keskkonnast eraldiseisvana, käsitleb keskkonda ja muid eluvorme vaid ressursina, kusjuures lõputu ressursina, ning on pimestatud naiivsest usust tehnoloogia jumalikust maagiast lõputu kasvu võimaldamisel lõplikus ruumis. Samast tuleneb ka väärarusaam majanduse ülimuslikkusest keskkonna ees, mis on väga sügavalt juurdunud kultuuri tugistruktuurides – hariduses, teaduses, seadusandluses, majanduses ja halduses.

Praegune kultuuri juhtiv narratiiv vajab ilmselgelt korrastamist, et vältida juba praeguseks raskekujuliseks kujunenud haiguse veelgi kiiremat progresseerumist. Üks raviviis on looduskultuuri rolli ja tähtsuse suurendamine kultuurimaastikus määrani, mis teeks arusaama inimese kuulumisest biosfääri ja tema absoluutsest sõltuvusest selle seisundist vaieldamatuks põhitõeks. Kaheldamatult on kõik need arusaamad ning teadmised praegu meie kultuuris olemas, paraku on need marginaliseeritud ja varjus, kippudes enamasti jääma ökoloogilise (kr ’õpetus kodust’) maailmapildi kandjate osaks. Tekkinud olukorra üks põhjustajaid on haridussüsteemi fragmenteeritus. Sellele hariduse probleemile juhtis juba eelmise sajandi teises pooles tähelepanu Ameerika päriolu teoreetiline füüsik David Joseph Bohm. Ta väitis, et hariduse jaotamine eraldi valdkondadesse takistab hariduse saanutel tajumast ja mõistmast tervikut ning arusaama sellest, et kuulutakse selle terviku koosseisu. Nii juhtubki paratamatult, et meie rahandust, majandust, seadusloomet ja poliitikat kujundavad enamasti kahtlematult head soovivad isikud, aga kelle maailmapildis puudub arusaam biosfääri terviklikkusest ning sellest, et inimühiskonda ei tohi ega saa sellest eraldiseisvana käsitleda. Üks ravimeetod oleks biosfääri õpetuse ja keskkonnaeetika sisseviimine kõikidesse õppekavadesse. Paraku on haridussüsteemid oma olemuselt väga jäigad ega ole valmis tegema kiireid muudatusi. Seepärast peab vahepeal sedasama rolli täitma mitteametlik huviharidus, ka rahvaharidus. Selleks on vaja looduskultuuri edendavat huviharidust toetada ja aidata, et järgmise põlvkonna otsustajad oleksid varustatud selgema arusaamaga inimesest ja biosfäärist.

Eesti ja looduskultuur

Eestis on looduskultuur olnud esmatähtsal kohal. Meie varasem soomeugrilik loodususk hõõgub ja toimib senini kultuurikihtide vahel. Looduskultuur ning selle seosed kohaliku identiteediga olid see tugi, millega seisti vastu nõukogudeaegsetele katsetele sulandada Eesti kultuur üldisesse, nn nõukogude kultuuri. See tõi meie kultuurilukku sellised loojatest suurkujud ja arvamusliidrid nagu näiteks Kaljo Põllu, Veljo Tormis, Lennart Meri, Fred Jüssi, Rein Maran, Mall Hiiemäe, Jaan Kaplinski, Veljo Ranniku, Ott Kangilaski, Endel Varep, Julius Tehver, Fredi-Armand Tomps.

Veelgi enam, nõukogulikus riigiaparaadis töötavate ametnike toetumine looduskultuurile andis tulemuseks Lahemaa rahvuspargi, Lääne-Eesti saarestiku biosfäärikaitseala, hoiti ära meie rabade (loe: magevee reservuaari) hävimine nn rabade-soode sõjas. Kõigi nende ettevõtmiste taga oli varjatud mure kohaliku kultuuri ja keskkonna säilimise pärast.

Eraldi äramärkimist väärib Eesti Looduskaitse Selts kui kohaliku looduse ja koduloo väärtustaja ja looduskultuuri kandja. Aseesimehe Jaan Eilarti juhtimisel koondas see aastakümnete jooksul väga suurel arvul nii majandus-, kultuuri- kui ka loodusinimesi, kujundas kestlikke väärtusi, ja seda toonase, kõike kontrolliva režiimi tingimustes. Seltsi liikmete arv küündis uskumatu 23 000 liikmeni. Toonane looduskultuuri edendamine ulatus ka üleilmsele tasemele, jättes märgina maha looduskultuuri tähtsust rõhutava Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) keskkonnahariduskomisjoni Ida-Euroopa komitee istungjärgul Tallinnas vastu võetud, kuid paraku unustusse jäänud nn Tallinna deklaratsiooni. Selle sisu peegeldab üks sealt võetud lause: „Looduskaitses ei tohi vastanduda, vaid peab just liituma inimese poolt loodud esteetiline keskkond ja meie ema – loodus ise.“

Omaette küsimus on, kas ilma kogu eespool kirjeldatuta oleks meil olnud meie püsimist toetanud fosforiidisõda, kas meil oleks praeguseks kõigile teada sütitavad laulusõnad „Ei ole üksi ükski maa“ ning kas meie laulev revolutsioon oleks saavutanud selle, mis ta saavutas.

Paradoksaalsel kombel on eesti kultuur jõudnud toonasega sarnasesse olukorda. Lokaalne – koduloo, kogukonna ning looduse seisukohalt – vajab tuge globaalsete tegurite mõju vastu. Kunagi olid nendeks teguriteks Nõukogude rahvamajandus, praegu suurte industriaalkomplekside üleilmsete tarne­ahelate ammendamatu isu tooraine järele ning üleilmastumise ideoloogia absolutiseerimise tagajärjel paikse looduskeskkonna, koduloo või kogukonna identiteedi mittemõistmine. Meie enda kultuuriliseks püsimiseks on vaja taas anda looduskeskkonnale ja koduloole sisuline tähendus ja väärtus, see tähendab, laiendada looduskultuuri osa meie mõttemaailmas, meie kultuuris.

Esmased vargsed märgid sellisest muutusest on olemas, olgu siin näitena mainitud muusikute otsinguid meie vanemas kohalikus kultuuris, eesti kultuurijuurte uusi otsinguid kirjanduses või siis suure osa rahvast kas passiivset või aktiivset osalemist meie metsade ümber toimuvas.

Looduskultuur on eesti kultuuri põlisemaid tugesid. Vastutus selle kui eesti kultuuri lahutamatu osa säilimise eest on põhiseadusega pandud riigile. Kuna looduskultuur loob aluse keskkonna ja looduse mõtestamiseks, siis see on alus ka põhiseaduse § 53 täitmiseks, mis seab igaühele kohustuse säästa elu- ja looduskeskkonda. Ei saa kaitsta ja säästa seda, mida ei osata väärtustada.

1 Andrew Whiten, The burgeoning reach of animal culture. — Science 2. IV 2021, 372, (6537). 10.1126/science.abe6514

2 Final Report – The Economics of Biodiversity: The Dasgupta Review. HM Treasury 2 II 2021.

3 Making Peace With Nature. UNEP 18. II 2021.

4 Damian Carrington, Human destruction of nature is ‘senseless and suicidal’, warns UN chief. – Guardian 18. II 2021

Artikkel ilmus ajalehes “Postimees” 03.06.2019
https://leht.postimees.ee/6698744/tiit-maran-keskkonnaprobleemid-on-meie-hinge-peegeldus

Olen väga pikka aega tegelenud loodushoiuga ning püüdnud kursis olla, mis toimub maailmas nii looduse enda kui ka loodushoiu ideedega. Kümmekond aastat tagasi süvenesin huviga enamikku mulle ette jäänud kirjutistesse, mis puudutasid liikide ja elupaikade ohustatust ja ettevõtmisi nende alalhoiuks. Viimase viie aasta jooksul on populatsioonide ja liikide allakäiku puudutavad aruanded, artiklid, ülevaated, intervjuud ja kõiksugused kirjutised nii teaduskirjanduses kui ka ajakirjanduses laiemalt muutunud ühtlaseks peaaegu igapäevaseks rõõmutuks infotulvaks, millesse ei jõua ka kõige parema tahtmise juures süveneda.

Loodusrikkuse järjest halvenevat käekäiku esiletoovate kirjutiste arvu hüppeline tõus on saanud uueks normaalsuseks, markeerides väga suuri muutusi, sõltumata sellest, kas nende tähendust mõistetakse või mitte.

Ka uudiste sisu on muutnud. Ühelt poolt koguneb hoogsalt andmeid selle kohta, kuivõrd keerukad ja läbipõimunud on eluvormide omavahelised suhted ning kuivõrd seotud on selle tervikuga inimene. Teiselt poolt on muutunud eluslooduse seisundit edastavate kirjutiste sisu. Kui varasematel aegadel moodustasid põhiosa lugejatele tuntud n-ö lemmikliigid, nagu suured kiskjad, esikloomad, eripärased sõralised ja röövlinnud, siis praeguse aja märk on teated massliikide arvukuse kiirest vähenemisest. Need on liigid, kelle peal püsivad ökosüsteemid.

Tasuks meenutada kahepaiksete, putukate, vihmausside ja korallide arvukuse ulatuslikku vähenemist. Maailma looduskaitseliit pidas veel hiljuti nn loodusrikkuste kriisipiirkonnaks Kagu-Aasiat, kuid praegu on neid esile tuua järjest keerulisem. Populatsioonide ja ökosüsteemide seisundi halvenemine leiab ühel või teisel viisil aset kõikjal.

Milleks siis kõik looduskaitselised pingutused, kui inimkonna toimimise praeguse epohhi põhialused toovad kaasa paratamatu elurikkuse vähenemise? Kas me ei peta sellega iseennast, tekitades looduskaitsest viigilehe, mis moonutab pilti tegelikkusest? Kas loodushoid oma praeguses vormis saab üldse olla tulemuslik? 2010. aastal ajakirjas Science avaldatud analüüsis leitakse, et vähemalt selgroogsete liikide seisund oleks ilma loodushoiuliste ettevõtmisteta viiendiku võrra halvem. Samas nendivad autorid, et praegune loodushoiualane tegevus ei suuda vähemalgi määral seista inimtegevuse järjest suureneva negatiivse mõju vastu. Seega, kas on üldse mõtet tegeleda tagajärjega – elurikkuse vähenemisega –, kui tähelepanu ei pöörata toimuva sügavamatele põhjustele?

ÜRO all tegutseva elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu IPBES 6. mail avalikustatud hiiglaslik aruanne tõstis korraks avaliku debati keskmesse elurikkuse üha kiireneva kadumise ja selle tähenduse. Aruande kokkuvõttev sõnum on enam kui karm. Kuigi nagu kõik komplekssete valdkondade ülevaated on see esmapilgul raskesti hoomatav ja seda isegi 39-leheküljelise kokkuvõtte tasemel. Siiski mõned üksikud arvud sellest aruandest: 75 protsenti maismaast on inimtegevuse tõttu tugevalt muudetud, 66 protsenti ookeanidest on inimtegevusest mõjutatud, 87 protsenti märgaladest on kadunud, pool maailmamerede korallriffidest on kadunud ja iga neljas liik on väljasuremisohus. Oluline on meeles pidada, et raportist väljavõetud arvud on kiirenevate protsesside praeguse hetke salvestused, mitte stabiilse seisundi väljendused. Ehk olukord läheb järjest hullemaks.

Raportis nenditakse, et olukord ei parane ilma ulatuslike muutusteta terves inimühiskonna senises toimimises, alates valitsemise viisidest kuni kasutusel olevate majandusmudeliteni. Viimane ei ole aga kerge, kuna muutuste taotlemine tekitab huvide konflikte praegusest seisundist lühiajalist kasu saajatega. Väljakutse on sedavõrd ulatuslik ja keeruline, et kergesti võib tekkida võimetuse ja lootusetuse tunne. Aga kes kaotab lootuse, see kaotab kõik.

Mis võiks olla peamised suured tõkked inimkonna suunamisel jätkusuutliku eksistentsi poole? Sellise küsimuse esitas ajalehe The Guardian ajakirjanik Jeremy Hance eelmise aasta juunis bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni tegevsekretärile Pasca Palmerile. Viimane tõi esile takistused poliitilisel tasandil.

Esiteks selle, et praegused globaalsed majandus- ja arengumudelid ei võta arvesse lihtsat tõsiasja, et loodusrikkus on igasuguse majandusliku süsteemi fundamentaalne osa. Tema arvates on siin tarvis sisulist muutust paradigmas ning liikumist sellise majandusmudeli rakendamisele, mis võtab arvesse, et igasugune majandus ja selle kasv on maataolises suletud süsteemis paratamatult piiratud ning saab toimida vaid selle ökoloogilistes piirides.

Teine probleem seisneb poliitilisest valimistsüklist tulenevas ühiskondlike otsustuste lühiajalisuses. Praeguste väljakutsetega tegelemine vajab pikemaajaliste eesmärkide seadmist ning planeerimist, mida ei võimalda aga väljakujunenud poliitilised süsteemid.

Kolmas tõke on poliitika- ja kultuurivaldkonna valdav arusaam, et inimene eksisteerib väljaspool ülejäänud elurikkust ning on ülimuslik ülejäänud looduse suhtes. See tegelikkuse nihkes peegeldus on meie praeguste probleemide üks oluline põhjus. Samamoodi nagu arusaamise puudumine sellest, et maa elutoetav võimekus on piiratud.

Praeguse inimühiskonna valdav vaatenurk on määratud valgustusaja sünnitise, inimkeskse humanistliku maailmavaatega. See pärineb ajast, mil maailm inimese ümber oli sedavõrd suur, et seda võis käsitleda lõputuna. Vahepeal on aga inimene oma võimsuselt ja mõjult kasvanud sedavõrd suureks, et maailm hakkab väikeseks jääma. Seetõttu muutub ka senise humanistliku suurnarratiivi rakendamine järjest raskemaks. Selle asemele pakutaval nn posthumanismil on kaks vastandlikku haru.

Esimene neist saab põhiidee tehnoloogia arengust ning usub, et teadus ja tehnoloogiline innovatsioon võimaldavad mahutada piiramatu majanduskasvu ning tehnoloogilise arengu maa piiratud ruumi ja luua nn tehnotäiustatud superinimese. Selle üks alamharu läheb veel kaugemale, nähes inimest vaid vaheastmena tehisintellekti tekkimisel. Teine suund kritiseerib humanismi inimkesksust ja proovib sellest lähtuvalt inimese olemust ümber mõtestada.

Suurte narratiivide tahtliku muutmise edukaid retsepte pole teada. Põhimõtteliselt võiks ette kujutada kaht võimalikku teed. Ülalt alla jõuga toimetatud totaalsed muutused viiks meid ühiskonnakorraldusse, milles me ei taha olla ja mille tegelikku tulemust ei tea keegi. Tagasivaade ajalukku ei anna põhjust uskuda sellise tee edukusse. Teine tee on sihiteadliku tegevusega uue narratiivi kandjate viimine sellise kriitilise hulgani, mis tooks kaasa selle kiirenenud leviku ja kinnistumise. Arvatakse, et uued ideed hakkavad iseeneslikult kanda kinnitama, kui neid toetab üle kümne protsendi ühiskonna liikmetest. Samas on selge, et iga uus idee ning kontekst, kuhu see langeb, on eriline. Sestap tuleb võtta üldistavaid uuringuid alati teatud ettevaatusega.

Kümnendik ühiskonnast pole küll vähe, ent on siiski sedavõrd realistlik eesmärk, et selle poole tasub püüelda. Narratiiv inimesest kui keskkonna eraldamatust osast pole iseenesest inimkonna ajaloos midagi enneolematut. Enamik häirimata põliskultuure lähtus niisugusest arusaamast. Samuti toetab sellist narratiivi kogu ökoloogiateadus.

Seega peab loodushoiulise tegevuse sisu kasvama praeguses olukorras millekski märkimisväärselt suuremaks kui liikide ja elukoosluste museaalsete eksponaatidena kaitsealadel säilitamine ning kaitsealade käsitlemine külastuskeskustena. See on midagi palju laiemat ja pakilisemat. See on püüe muuta kõiki inimtegevuse valdkondi läbivaid väärtushinnanguid ja maailmanägemist nii, et loodusrikkuse säilitamisest saaks oluline kaalutlus ükskõik milliste poliitiliste, majanduslike või finantsotsuste tegemisel.

Väärtushinnangute muutmine ja muutumine on keeruline ja pole kindel, mil määral on see võimalik. Kindel on aga, et selleks ei piisa lihtsast infopõhisest haridusest. Selle edutuse mõistmisest tulenes eelmise sajandi loodushoiu klassiku Aldo Leopoldi maaeetika. Ta kirjutas: «Peaaegu sajandipikkusest propagandast hoolimata liigub looduskaitse siiski teosammul ning edenemine seisneb enamasti harrastes dokumendipäistes ja konventsionaalses retoorikas. Neljakümnendate lõpul libiseme ikka iga edaspidi tehtud sammu kohta kaks tagasi. Tavapäraselt vastatakse sellele dilemmale, et vajame «enam looduskaitsealast haridust». Keegi ei vaidlusta seda, kuid kas on kindel, et tõesti üksnes hariduse mahtu on vaja suurendada? Võib-olla on midagi puudu ka hariduse sisus?»

Tänapäeva väljakutsetele saab vastu vaid kompleksne ja läbimõeldud keskkonnaharidus, mis seab eesmärgiks inimeste suhtumise ja väärtushinnangute muutmise. Viimase jaoks on muuhulgas vajalik aga emotsionaalse hariduse kaasamine. See puudutab vajadust ümber korraldada nii formaalne kooliharidus kui ka uue sisu ja tähenduse andmist informaalsele huviharidusele. Pole muidugi teada, milline on uus jätkusuutlik narratiiv, aga võib olla üsna kindel, et selles on olulisel kohal idee austusest teiste eluvormide ja keskkonna vastu ning inimese vastutus biosfääri terviku püsimise eest.

Artikkel ilmus ajalehes “Postimees” 22.01.2022
https://teejuhid.postimees.ee/7435100/tiit-maran-naaritsa-opilane

Ühes intervjuus naaritsast Hiiumaal ütlesin hetke ajel, et ta on olnud hea õpetaja. See oli hetkesähvatusest tulenev äratundmine. Hiljem juureldes nõustusin iseendaga – naarits ja rännakud temaga neljakümne aasta jooksul on olnud pidev õppimine, ümbermõtestamine ning “ootamatutest ustest sisenemine”.

Naaritsa õpetajaks nimetamine võib tunduda sisutühi poeetiline liialdus. Aga sõnakujundid on olulised, neist sõltub, milline kognitiivne mõtteraam avaneb. Naarits on mulle vahetu kogemise sümbol, ta on aidanud mul teha vahet tegelikkuse ja abstraktsete mõttemudelite vahel ja vältida illusioonides hulpimist.

Naaritsa rikkaliku õpetuse olen jaotanud allpool kolmeks osaks. Võib ju tunduda, et kolm lahatud teemat on lõputult kauged sellest mustade pärlsilmadega varjulistes jõekäärdudes maailma uudistavast valge suuümbrisega tumeda šokolaadi karva väikekiskjast. Aga hea õpetaja roll on teeotsi kätte näidata – seda on naarits teinud. Õpilase roll on avanevaid radasid käia – seda olen teinud nii hästi, kui olen osanud.

Kõik me tunneme

Alustasin peale ülikooli loomaaias tegevust, mille eesmärgiks oli säästa naaritsat väljasuremisest. Minu ökoloogiaalane ülikooliharidus tundus selleks tööks suurepärane. Selle põhiosaks olid kartesiaanlikest lätetest pärinevad maailma lihtsustavad mõttemudelid. Need mudelid peavad loomi suhetes omasugustega ja muu maailmaga lihtsateks njuutonlikke põhjus-tagajärg suhteid järgivateks “biorobotiteks”. Loomade objektidena käsitlemine tekitab tunde, et nad on lihtsalt mõõdetavad.

Käitusin vastavalt sellele arusaamisele. Tunnistan ausalt, et mul nappis toona respekti nii endast erineva eluvormi kui ka üldiselt inimesest palju suurema elu vastu, minu koolitee polnud mulle seda õpetanud. Nii tegelesingi loomadega kui objektidega, jälgides piinlikult, et minu suhtumisse ei tekiks “teaduslikku objektiivsust” kahjustada võivat teistsugust hoiakut, et kõik oleks mõõdetav.

Õpetaja Naaritsal oli mulle õppetund. Mudelid toimisid ja siis jälle ei toiminud üldse või ainult ositi. Sageli oli üsna võimatu „mõõta”, miks ühed isendid käitusid ühtmoodi ja teised teisiti. Naaritsast õpetaja lasi mul oma mitmete isendite kaudu mõista, et olen naiivne ja et see eluvorm on märkimisväärselt keerulisem kui koolis õpitud mudelid. Sedamööda, kuidas ma omandasin uusi kogemusi naaritsate käitumise erakordse varieeruvuse kohta, murdus järsult koolist õpitud „tõde” ning asendus mõistmisega: lisaks teadusliku meetodi rakendamisele, pean käsitlema naaritsaid kui endaga sarnaseid kognitiivseid olendeid, kel igaühel on omailm ja iseloom. Seetõttu pean vaatlema naaritsa liigikaitselist tegevust mitte kui loomobjektide mehaanilist manipuleerimist, vaid pigem kui kummalist koostööd endast erineva kognitiivse eluvormiga. Sellest kasvas välja sügav austus teiste eluvormide vastu ning võimetus vaadelda inimesest erinevat elu läbi humanistliku arrogantsi prisma. Ei tea, kas just seepärast, või oli see juhus, aga järsku hakkasid naaritsad loomaaias regulaarselt sigima.

Mõtled naaritsast – mõtle voolavast veest, mõtle elu tervikust

Kui naaritsad loomaaias sigima saadi, oli järgmine jõupingutus luua Hiiumaale nende looduslik populatsioon. Ka siin olid mu naaritsast õpetajal mulle varuks õppetunnid. 2000. aasta suvel tegi loomaaias sündinud Vivaldi-nimeline naarits esimesed arglikud sammud kandepuurist Tihu kanali pervele. Seda vaadates mõlkus mu mõtteis astronaut Neil Amstrongi tuntud lause, mille ta ütles Kuule astudes: „Väike samm inimesele, suur inimkonnale“. Minu mõtteis kõlas see teisiti: „Üks väike samm Vivaldile, aga suur samm naaritsale.” Arvasin, et edasi läheb kõik lihtsalt, naarits asustab Hiiumaa ja sinna tekib tema elujõuline populatsioon. Õpetaja Naarits andis mulle aga õppetunni – Hiiumaa populatsiooni loomiseks kulus kuusteist aastat pingutusi. Selgus, et naarits pole mitte legoklots, mida sobivas asendis teiste klotside vahele paigutada, loodusesse lahti lastuna peab ta aegamisi sobituma sealse elurikkuse omavahelisse keerukasse “tantsu”, ta peab saama sealsete vooluvete elupaikade orgaaniliseks osaks. Olenditele, kes on pärit loomaaia kunstlikust keskkonnast, pole see sugugi lihtne. See, et kõik on omavahel seotud, on elementaarne ökoloogiline tõde, aga üks asi on abstraktne teadmine, teine aga praktilises tegevuses läbitunnetatud tegelikkus. Eelnevast tulenes paratamatult ka mõistmine, et populatsiooni alalhoiuks peab vaatenurk märkimisväärselt avarduma ning tähelepanu all peab olema kogu vooluvesi kogu sealse elurikkusega. Siin tuli õpetaja Naarits välja vaikse kommentaariga: „Nii nagu ei saa vaadelda naaritsat eraldatult vooluvee elupaikadest, nii ei saa piirata oma tähelepanu vaid vooluveega, sest ka vooluvesi pole asi iseeneses, vaid osa suuremast tervikust”. Ehk siis, kõik on seotud ja soov tegeleda ühe liigiga ei vii kuhugi, vaateväli peab hõlmama kogu elurikkust, sealhulgas ka inimest, selle vastastikuses põimituses.

Keskkonnaga toimuv on meie mõttemaailma vildakuse peegeldus

2016. aastal võttis naarits Hiiumaa ja Hiiumaa naaritsa lõplikult omaks. Peale kuutteist aastat loomade iga-aastast saarele laskmist tekkis olukord, kus kevadiseks sigimisperioodiks oli järel küllaldaselt pioneer-naaritsaid, et saarelisele asurkonnale alus panna. Viimase viie aasta seired on näidanud naaritsa head käekäiku saarel.

Kõik tundub ju nüüd hästi olevat. Aga kas ikka on? Selline on küsimus, mille esitab mulle see mustasilme õpetaja. Kas naarits ikka jääb hiidlasena püsima? Ma pole selles veendunud, veelgi enam, järjest enam on põhjust olla murelik. Miks? Aga sellepärast, et luues seda saarelist populatsiooni olen tegelenud tagajärgede heastamise, aga mitte üldiste juurpõhjustega. Kui pakun välja, et juurpõhjuseks on viis, kuidas inimene ümbritsevasse loodusesse suhtub, kujutan oma õpetaja silmis iroonilist pilku. Ta tahaks justkui küsida, miks arvan küll tervest inimliigist halvasti. Vastuse otsinguil uurisin mitmeid aastaid inimkultuuri erinevaid ilminguid ja mõistsin lõpuks, et inimliiki oleks vale pidada eriliselt „pahaks“. Teistega olenditega võrreldes muudab meid eripäraseks kultuuri roll inimliigi saatuse kujundamisel. Suur osa varasemaid kultuure on suutnud elada mitte keskkonna arvel, nagu teeb meie praegune inimest eriliseks ja jumalanäoliseks pidav aabramlikel juurtel põhinev kultuur, vaid sellega orgaaniliselt koos toimides. Edasi juureldes mõistan, et seni kuni ei muutu praegune progressikultus, on naaritsal nagu ka suurel osal elurikkusest, sealhulgas inimesel, vähe lootust. Nukker naeratus õpetaja Naaritsa silmis annab kinnitust, et mu arutlus leiab heakskiidu. „Kas siis kõik on lootusetu?” pudeneb tahtmatu küsimus mu huulilt. Õpetaja Naarits vaikib pikalt, kuniks viimaks vastab: „Sõltub sellest, kas olete suutelised taas õppima austama ja kalliks pidama endast suuremat elu.“

Artikkel ilmus ERR uudiste portaalis 15.09.2020
https://www.err.ee/1135243/tiit-maran-karusloomafarmid-ning-nende-keelustamise-moistlikkus

Minkide farmikasvatus saab toimuda vaid ökoloogiliste ja loomade heaoluliste kulude eiramise tõttu. Minkide farmikasvatus oleks mõistlik Eestis seadusega keelustada, kirjutab Tiit Maran.

Pentsikul kujul ja endast sõltumata olen sattunud karusloomafarmide keelustamise debatti. Ühelt poolt viitas maaeluministeerium oma karusloomafarme pooldavas seisukohas ekslikult mulle, nagu peaksin karusloomafarmide säilitamist vajalikuks, ja hiljem vabandas selle pärast. Teiselt poolt on Õhtuleht teemat käsitledes viidanud vastupidisele, refereerides minu arvamust, et mõistlik oleks farmid keelustada.

Sellises olukorras oleks asjakohane karusloomafarmide keelustamise teemat lahata.

Tunnistan, et pean mõistlikuks vähemalt mingifarmide keelustamist. Teiste liikide osas ei arva endal olevat piisavalt teadmisi, et lõpliku seisukohta kujundada. Minu arvamus selle kohta, et minkide farmikasvatamine tuleks keelustada, põhineb kolmel kaalutlusel: majanduslik, ökoloogiline ning eetiline ehk loomade heaolust lähtuv mõistlikkus. Loomulikult on need kolm kaalutlust omavahel tihedalt seotud.

Veidi mingifarminduse ajaloost

Minkide farmikasvatus sai alguse Põhja-Ameerikas 19. sajandi teises pooles ning jõudis 20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil Rootsi, Norrasse, Ühendkuningriikidesse, Taanisse ja Islandile.

Eestis tehti esimesi katseid minkide farmis kasvatamisel 1930. aastatel. Hoo sai farmikasvatus sisse aga peale Teist Maailmasõda, jõudes tipuni 20. sajandi lõpul. Toona oli Eestis kümmekond farmi ning minkide karja kogusuurus ulatus sadadesse tuhandetesse. Kahjuks pole täpset statistikat minkide tollasest farmindusest teada.

Urmas Saarma: karusloomafarmid kui COVID-19 leviku tõsine riskifaktor
Üleilmne turg mingi nahkade järgi kukkus järsult aastatel 1980 – 1990 ning see väljendus Eestis taasiseseisvumisajaks järele jäänud farmide kiires pankrotistumises. Tundus, et ajapikku lakkab minkide farmikasvatus täielikult või muutub väikesearvuliseks üksikute riikide nišimajanduseks.

Siiski läks teisiti. Aastatuhande vahetusel tõi Hiina majanduse kiire arenemine mingi farmindusse ootamatu pöörde. Tänu ostuvõimelisemaks muutunud Hiina turule kasvas järsult nõudlus karusnaha järele. Hinnad kerkisid järsult ja see tõi kaasa minkide farmikasvatuse buumi nagu ikka sellistes kullapalavikule sarnastes olukordades.

Sellel buumil oli üks huvitav eripära. Nimelt tootis Hiina ajakirjanduse andmeil ise ligi veerandi üleilmsest minginahkade kogusest. Samal ajal oli sealse naha kvaliteet madal ega vastanud Hiina põhjatuna näiva turu nõuetele. Hiina turu survel tekkis Euroopas ja Ameerikas “mingi karusnaha mull”, muutes karusloomakasvatuse lühiajaliselt äärmiselt kasumlikuks ning tuues kaasa uute farmide paanilise loomise pea kõikjal Euroopas, samuti Eestis.

Juba toona kõlas ajakirjanduses hoiatavaid hääli, et tegemist hetkelise mullistusega, sest Hiina turg muutub, samuti Hiina enda võimekus farmiskasvatuses suureneb ning Hiina turu loodetud ostuvõimekus, millega arvestati investeeringute tegemisel, ületab mäekõrguselt turu tegelikku nõudlust. Paraku jätkas mull kasvamist.

Praeguseks on mingifarminduse turumull lõhkenud, minginaha turuhind on järsult kukkunud. Seetõttu on kõikjalt Euroopas, kus mingifarmindus veel lubatud, see kas äärmiselt raskes majanduslikus seisus või täielikult kokku kukkunud.

Karusloomafarmide keelustamise eelnõu läbis esimese lugemise
Samadel põhjustel on minkide farmikasvatus lõpetanud oma tegevuse ka Eestis, täpselt nii nagu ennustasin aastaid tagasi toimunud riigikogu keskkonnakomisjoni istungil, kui avaldasin arvamust, et minkide farmikasvatuse pankrotistumine Eestis on vaid aja küsimus ning pole mõtet lasta investeerida eetiliselt probleemsesse majandusharusse, mis nagu nii kokku kukub. Toona tehti poliitiline otsus farminduse jätkamise kasuks.

Nüüdseks on siis farmikasvatuse keelustamise temaatika järjekordselt otsustamisel. Kolm põhjust, miks on mõtet farmikasvatus keelustada, olid asjakohased siis ja on ka nüüd.

Ökoloogiline kaalutlus

“Farmidest põgenenud toetavad juba looduses naturaliseerinud minke, muutes nende mõju teistele liikidele tugevamaks.”
Mink on kõige invasiivsema mõjuga võõrast päritolu imetaja terves Euroopas, kelle mõju on teada enam kui 47 pärismaisele liigile. Minkide põhiliseks loodusesse sattumise rajaks on regulaarne pagemine farmidest. Farmidest põgenenud toetavad juba looduses naturaliseerinud minke, muutes nende mõju teistele liikidele tugevamaks.

Minkide pagemist farmidest pole võimalik täielikult vältida, küll on võimalik seda hüppeliselt vähendada paljude lisameetmete rakendamisega. See aga, korralikult rakendades, teeb farmide ülalpidamiskulud märkimisväärselt suuremaks.

Loomade heaolu kaalutlus

Praegu on välja kujunenud skisofreeniline olukord, kus miinimumstandard minkide pidamiseks on loomaaedades ning farmides erinevad kui öö ja päev. Jääb mulje nagu lubaks loomade kommertseesmärkidel pidamine eetilistes kaalutlustes allahindlust. Kui aga rakendada minkide farmikasvatuses täies ulatuses kõiki mõistlikke heaolustandardeid, kerkiks minkide naha väljamüügihind sedavõrd, et farmikasvatus muutuks majanduslikus mõttes absurdseks.

Kristina Mering: karusloomafarmide keelustamine on kui samm uude ajastusse
Ehk siis praegune farmikasvatus saab toimuda vaid ökoloogiliste ja loomade heaoluliste kulude eiramise tõttu.

Majanduslikud kaalutlused

Minkide nahkade järgi on nõudlus järsult langenud ning me oleme suuresti jõudnud tagasi eelmise sajandi lõpu seisu, kus karusnahaturg kiratseb kokkukukkumise piiril. Ees pole näha ka ühegi suure ja rikka turu avanemist. Hiina turg muutub samuti ajaga eetilisemaks ning seetõttu sealne vajadus karusnaha järgi väheneb, teisalt suureneb sealse karusnahakasvatuse kompetents kvaliteetse naha tootmisel. Seega pole uut mulli pole tulemas.

Covid-19 ja minkide farmikasvatus

Ootamatult on minkide farmikasvatus muutunud probleemseks COVID-19 pandeemia kontekstis.

Aprillis avastati COVID-19 Hollandi mingifarmides ning viirus avastati uuringute edenedes enam kui veerandsajas farmis. Avastati, et mingitel võib olla haigussümptomeid ja nad võivad olla ka viiruse kandjad ilma sümptomiteta. Tehti kindlaks ka nakkuse kandumine mingilt töötajale.

See on ainuke teadaolev näide peale viiruse esimest ülekannet inimesele, mille puhul viirus on kandunud teiselt imetajaliigilt tagasi inimesele. Hollandis võeti COVID-19 viiruse esinemist mingifarmides väga tõsiselt, sest farmid võivad sisuliselt kujuneda peidetud nakkusallikateks.

Juunis võeti vastu otsus hukata kõik mingid nakkusega farmides ja hukatud loomade arv ületab 1,5 miljoni piiri. Hollandi parlament hääletas mingifarmide kiirendatud korras keelustamise poolt.

COVID-19 viirus on avastatud veel Taani, Hispaania ja USA farmides tuues kaasa erakorralised meetmed viiruse leviku takistamiseks, sealhulgas ka minkide hukkamine.

Kokkuvõtteks

Kõike eeltoodut kokku võttes tekib küsimus, miks peaks Eestis minkide farmikasvatust tulevikus jätkama. Varasema debati ajal oli üheks põhiliseks argumendiks keelamise sotsiaalmajanduslik mõju, kuid seegi vastuargument on minetanud oma tähenduse.

Vastu võiks väita, et miks farmipidamist keelustada, kui neid nagunii pole. Ühelt poolt õige, aga teisalt oleks eetilises ja ökoloogilises mõttes mõistlik see ka seadusega keelustada. Üleilmselt mõjuks see kindlasti hästi Eesti mainele.